7. oktoobril viibib EELK peapiiskop Andres Põder Stockholmis Jakobi kirikus, kus ta viib läbi koos praost Ingo-Tiit Jaaguga uue koguduse õpetaja Tiit Pädami introduktsiooni piduliku jumalateenistuse.
Enne pidulikku teenistust oli peapiiskop valmis lahkelt vastama mõnele küsimusele. Kõik huvilised on aga oodatud 7. oktoobril Jakobi kirikusse.
Kuni 1974. aastani avaldasite oma loomingut Eesti ajakirjanduses ning olite Lääne-Eesti Noorte Autorite Koondise asutajaliige, seejärel avaldamine keelustati. Mida Teie kirjutistele ette heideti?
Viimased kümmekond minu luuletust ilmusid ajakirja Noorus 1974. aasta septembrinumbris. See ajakiri oli ka peamine noorte autorite loomingut avaldav väljaanne. Tollane luuleosakonna toimetaja Arvi Siig oli mu luuletused kevadel lahkesti, ilma mingite etteheideteta vastu võtnud. Ilmumine aga venis. Palusin ühel luuletajast sõbral, kellel toimetusse asja, minu loomingu saatust uurida. „Organite poolt keelati Põdra tekste avaldada, kuna ta on asunud õppima Usuteaduse Instituuti,“ selgitas Siig ja lisas: „Need, mis ma lubasin, avaldan veel oma vastutusel ära ja see on kõik.“
Nii ka läks. Ei hakanud luule nimel vägikaigast vedama, sest tulemus oli ette teada – isegi Uku Masingul ei olnud tol ajal võimalik ridagi avaldada.
Olete olnud EELK esindajaks Haridusministeeriumi üldhariduskooli usuõpetuse töörühmas. Millises olukorras on Teie arvates usuõpetus Eesti koolides?
Üheksakümnendate algul tundus usuõpetuse tulevik päris optimistlik. Küsitluste kohaselt soovis seda koolis näha enamik rahvast. Selle soovi seaduseks vormistamise raskused ilmnesid aga peagi ja heaks kiidetud seaduski osutus pigem poliitiliseks iluraviks kui praktiliseks juhendiks õppetöö korraldamisel. Viimase puudumise taha asi sisuliselt toppama jäigi. Vabatahtlikku usuõpetust õppis parematel aegadel vaid 5–6 tuhat õpilast õppeaastal.
Praegu usuõpetust selle klassikalises tähenduses üldhariduskoolis ei ole, küll on võimalik õppida usundiõpetust, mis on mittekiriklik, religioonilooline aine. Siiski on see heaks võimaluseks usu kohta midagi teada saada. 136 000-st Eesti kooliõpilasest õpib seda ainet aastas ca 1–2 protsenti. Konfessionaalset usuõpetust saab anda erakoolides. Sellisteks koolideks on praegu Tartu Katoliku Kool ja vastavatud luterlik Tallinna Toomkool.
Samuti olete EELK esindaja olnud kirikumuusika eriala käivitamisel Viljandi Kultuurikolledþis ja Eesti Muusikaakadeemias. Kas Eestist tuleb piisavalt kirikumuusika alal järelkasvu?
Jah, nende koolide initsiatiiv on olnud tänuväärne ning avanud mitmele tee kvalifitseeritud kirikumuusika juurde. Kahjuks ei ole kirikumuusika õppimine olnud perspektiivikas seetõttu, et Eestis on kirikumuusika alaste põhitöökohtade arv väga piiratud.
Koguduste majanduslikud võimalused on väikesed, ning enamik kirikumuusikuid täidavad oma ülesandeid ühiskondlikus korras või osalise tasu eest mõne muu ameti kõrval.
Kirikumuusikalist täiendharidust pakub praegu EELK Usuteaduse Instituudi kirikumuusika osakond. See on väga hea võimalus meie kogudustes tegutsevatele muusikajuhtidele, keda kokku on ligi 300, nende hulgas 150 organisti ja orelimängijat. Rõõmustaval kombel on huvi kirikumuusika vastu jätkuv ka noorema põlvkonna juures, mis on märgatav näiteks üldkiriklikel vaimulikel laulupidudel.
Kuidas hindate välis-eesti piiskopkonna hetkeseisu ja tuleviku väljavaateid?
Välis-eesti kirik ja kogudused on täitnud väga tähtsat ülesannet nii võõrsil elavate eestlaste vaimulikul teenimisel kui eesti rahvusliku vaimu hoidmisel. See töö jätkub kindlasti ka kodu-Eesti luterliku kiriku välis-eesti piiskopkonnana – loodetavasti veelgi tulemusrikkamalt.
Praegu on toimumas olulised muutused. Sõjajärgset põgenike põlvkonda on täiendamas uued ümberasujad Eestist. Oluline on leida nendevaheline hea koostöö ning kaasata ka võõrsil sündinud noori eestlasi. Tekkimas on uued kogudused või elustumas vanad.
Sellel kuul sõidan pidama leeripüha jumalateenistust Brüsselis, samuti võtan osa sinodist Saksamaal. Mulle tundub, et välis-eesti piiskopkond on stabiliseerumas ja oma uusi võimalusi avastamas. Tänu ja õnnistust kõigile, kes selles protsessis osalevad!
Millisel seisukohal olete Teie Venemaal pühakojas esinenud ansambli "Pussy Rioti" ning neile määratud karistuse osas?
Olen oma seisukohta Eesti ajakirjanduses päris ammendavalt väljendanud, juhtides tähelepanu asjaolule, et heade eesmärkide saavutamiseks ei tohi kasutada valesid vahendeid. Ansambli ülesastumine pühakojas osutus mitte ainult omavoliks, vaid ka usulise vaenu õhutamiseks – seega karuteeneks demokraatiale.
Eestis on praegu menetluses seaduseelnõu, mis määratleb sellelaadset tegevust kriminaalkuriteona. Kiriku ülesanne on kutsuda üles nii meeleparandusele kui andeksandmisele, karistuste üle otsustamine kuulub aga riigi kompetentsi. Loodetavasti on antud intsidendist kõigil midagi õppida.
Lasnamäele ehitatakse õigeusu kirikut ja hiljuti avati seal Patriarh Aleksius II büst. Kas õigeusu kiriku ehitamine Lasnamäele on Teie arvates õigustatud?
Kindlasti õigustatud. Lasnamäel ja Tallinnas elab kümneid tuhandeid õigeusklike – nii eesti- kui venekeelseid. Eestile on äärmiselt tähtis, et venekeelse elanikkonna meelsus kujuneks kristlikuks, mitte kommunistlikuks või anarhistlikuks. Kirik on integratsiooniprotsessi üheks oluliseks teguriks, seda enam, et kirikute vahel Eestis valitsevad head oikumeenilised suhted.
Tallinna linn on seda kiriku rolli mõistnud ja seda toetanud, riigi osa on seni olnud kurvastavalt tagasihoidlik. Loodetavasti annab ka valitsus edaspidi oma panuse, et õigeusklik elanikkond ei tunneks end kõrvaletõugatuna, vaid tajuks avaliku võimu tähelepanu ja hoolitsust. Mida kristlikum on Eestimaa, seda paremini läheb meil kõigil.
Olete seotud olnud nii Eesti Loodusuurijate Seltsi kui Eesti Muinsuskaitse Seltsi tegevusega. Kas praeguse ameti kõrval jääb ka aega looduse ja muinsuskaitsega tegeleda?
Loodus ja muinasvarad on meie vaimuelu oluliselt rikastavaks allikaks. Eestis on seda taibatud ja hinnatud, isegi sedavõrd, et nii loodus- kui muinsuskaitseliikumistest said ka vabadusaate kandjad.
Minu huvi äratajaks nooruses olid minu õpetajad koolis, Pärnu loodussõprade maja ja Pärnu muuseumi inimesed. Erilise tänu võlgnen sellistele oma ala entusiastidele Jaan Eilartile ja Villem Raamile. Praeguse kutsumuse juures jäävad loodus ja muinsus küll tahaplaanile, kuid leian, et kaudselt kuuluvad mõlemad kiriku vaatevälja. Piibel kutsub väärtustama loodust kui Jumala kätetööd ning hoidma usku kui esivanemate pärandit. Arvan, et ei ole neid valdkondi reetnud, vaid toetan kõige sügavamal, vaimulikul moel.
Millega Teil vabal ajal meeldib tegeleda?
Kõige sellega, millega töö ajalgi. Kui töö juhtub olema kutsumus, siis hõlmab see nii inimese kui tema aja. Oma pere, loodus ja raamatud kuuluvad samuti sellesse tervikusse. Aga vahel on mõistlik kõike natuke aeglasemas tempos teha. Nii öelda aeg maha võtta. Ja lihtsalt palvetada. Sageli näitab see kätte uued ja põnevad rajad.
« tagasi ⇑ üles