Head lugejad, kui jõulud ka muud ei suudaks, kutsuvad nad meid ometi mõtisklema elu põhiküsimuste üle nagu headus, osadus, rahu, rõõm, õnn ja õndsus.
„Oh, sa õnnistav, oh, sa rõõmustav, kõige ilma õnneaeg,“ hõiskab tuntud jõululaul Õnnistegija sünnist. Kes ei tahaks olla õnnelik? Sellist soovi loetakse nii inimõiguseks kui inimloomuse põhiomaduseks.
Tänavu juunis kuulutas ÜRO välja isegi rahvusvahelise õnnepäeva, milleks sai 20. märts. Resolutsioonis öeldi, et õnne poole püüdlemine on inimese peasiht, ja kutsuti liikmesriike üles seda päeva asjakohasel moel tähistama.
Filosoofid on sõnastanud ilusa printsiibi, mille kohaselt on meie igaühe tegude õigeks eesmärgiks tagada suurim õnn suurimale hulgale inimestele. Küllap on see ideaal olnud progressi üheks veduriks. Teadlased ja poliitikud on selle nimel pingutanud, jagades vahel utopistlikke lubadusi. Äärmuslikel juhtudel on võim kuulutanud oma riigi õnneühiskonnaks ja asunud selles kahtlejaid karistama.
Ometi on õnne defineerimisega suuri raskusi. Küsimust õnnest peetakse n-ö heaks küsimuseks intervjuu lõpul. Professor Eberhard Jüngel Tübingenist leiab, et õnnest saab rääkida üksnes kogeldes, sest õnn on heitlik, tabamatu.
Kõige lihtsam on siduda õnne igapäevaste vajaduste rahuldamisega. Kindlasti on põhjust rõõmustada, kui on tööd, leiba ja tervist. Ometi ei lepi inimene sellega, vaid otsib õnne aina uutes ja erilistes elamustes.
Sellisele nõudlusele toetub kogu tänapäeva lõbustustööstus. Sotsiaal-tehnoloogiline õnnemasin, mille detailideks on näiteks meelemürgid, hasartmängud ja ostuhullus, mitte ainult ei orjasta inimvaimu, vaid käib inimkonnale üle jõu. Naudingujanu on kui Kaval-Antsu kaabu, mis iial täis ei saa.
Psühholoog Erich Fromm analüüsib oma raamatus “Omada või olla” (eesti keeles 2001) tänapäeva inimese valikuid õnneotsingul ja esitab meile uuesti läbikaalumiseks kahe tuhande aasta eest Jeesuse esitatud dilemma: mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?
Tõdemust, et üksnes nautlemine ei tee õnnelikuks, on nimetatud hedonismi paradoksiks: parim viis õnne leida, on see unustada. Tõeline õnn saab olla üksnes hea ja õige toimimise tagajärg.
Mida peaksime siis ette võtma? Juba mõtteteaduse isa Aristoteles leidis, et õnne võib saavutada, taotledes suuremat vastavust inimese algideega, Looja antud olemusega. Õnn tähendaks siis jõudmist inimelu tipptasandile ehk suurimat elusamust, kui kasutada Uku Masingu terminit.
Kas ei peida see ilus mõte aga kujutlust olla ise oma õnne sepaks, teha end õnnelikuks, saades kui Jumal? Ja kas ei takerdu selline eneseteostus meie ekslikkuse, nõtruse ja patususe taha ning osutu sohu vajunud Münchauseni katseks end juukseidpidi välja tõmmata?
Albert Schweitzer on kirjutanud: “Meie südametunnistus peaks vapustuma, nähes, et me kõik muutume seda ebainimlikumaks, mida lähemale jõuame üliinimesele.”
Kultuuripatriarh Goethe võtab niisugused õnneotsingud kokku Fausti isikus, kes pimedana oma maise tee lõpul on pettunud. Isegi õnnehetk, mida ta hoida tahaks, osutub pettuseks, sest, kuuldes labidakõlinat, usub ta rajatavat paradiislikku uudismaad, kuid tegelikult kaevatakse talle hauda. Hingerahu ei leia ei õndsuse nimel rüganud Vargamäe Andres ega Põrgupõhja Jürka.
Kas ei seisa me just siin olulise alternatiivi ees? Friedrich Schilleri sõnadega: “Meil tuleb valida meelelise õnne ja hingerahu vahel.” Hingerahu tähendab sellises seoses õnne ülimat vormi – õndsust.
Jõuluevangeelium kõneleb sellest kui kingitusest. Tõelist õnne ei saa ise teha, see tuleb alati väljastpoolt. Isegi siis, kui oleme õnnelikud mõne oma saavutuse üle, on sellel kaalu vaid juhul, kui see ka kellelegi teisele korda läheb.
Immanuel Kant on väitnud, et õnn on olukord, milles viibija tunneb vajadust kellelegi südamest tänu öelda. Jõululaulud on tänu- ja ülistuslaulud sellepärast, et Jumal oma armastuses meile midagi olulist kingib. Ta on andnud lapse, kes on võtnud enda kanda meie patusüü ja kellesse uskudes meiegi võime olla tema lapsed.
Meid on päästetud inimese jaoks ebaloomulikust ja lootusetust olukorrast. Meie elu on oluline ja kallis. Kus on pattude andeksandmine, seal on elu ja õndsus, kirjutab Martin Luther väikeses katekismuses.
Jõuluevangeelium annab vastuse kirikuisa Augustinuse väljendatud igatsusele: Jumal, sina oled meid loonud elama osaduses endaga ja meie süda on rahutu seni, kuni ta rahu leiab sinus. Jõulurahu on seetõttu midagi väga erilist, avades inimelu uue horisondi, kutsudes jagama headust ja armastust, mis on kingitus nagu elu ise.
Armastus on metatasand, mis muudab kannatuse, süü ja leina kogemuse ületatuks. Armastus teeb vaese rikkaks ja nõrga tugevaks. Lepitab ja ühendab. Isegi üle kaduva aja.
Puhka rahus, öeldakse haual. Requiem aeternam dona eis, Domine – igavene rahu anna neile, Issand, lauldakse surnute mälestamisel. Mida tähendab see requies, mida surnutele soovitakse?
Vanades tõlgetes vastab requies heebrea sõnale sabbath. Sabat on loomistöö järgne päev, sisaldades nii puhkust kui ülevat rõõmu tehtu üle. Sabat on rõõmupidu. Sellist rahu, rõõmu, tänumeelt ja lootust väljendavad tuhanded jõuluõhtul süüdatud küünlad meie surnuaedades. Hingerahu ei karda surmagi.
Praeguses ühiskonnas, kus ühtedel on raskusi oma raha kulutamise ja teistel eluga toimetulekuga, kus ühed otsivad lohutust lõbustustest ja teisi murrab maha stress ja mure, on hingerahu leidmine äärmiselt vajalik. Ega muidu oleks jõulurahu väljakuulutamisest saanud lausa üldrahvalik tava.
Vaja on andeks saada ja andeks anda. Vaja on sisemist tasakaalu: kooskõla Jumala, iseenda, kaasinimeste ja kogu looduga.
Vaevalt on võimalik tõelist õnne leida ilma hingerahuta, kuid hingerahu omaja on kindlasti õnnis. Laulgem siis neilgi jõuludel täiel rinnal: oh, sa, õnnistav ...
« tagasi ⇑ üles