Jõuluaeg kutsub tunglema kaubamajades, täitma kingikotte, ootama krabiseva pakkepaberi alt oma õnnehetke. Kui kaua see õnn kestab? Kas sama kaua kui pühade-eelne ootusärevus? Ehk on rõõm ja tänutunne midagi sellist, mis kuhugi ei kao? Või jääb kingitu peagi tüütu leluna sahtlisse vedelema ning hinge täidab taas igatsus ja rahulolematus?
Rahulolematus on võimas vedur. See paneb tööd rügama, kihutab demonstrandid tänavale, tõukab tagant progressi. Pastor Bill Hybels on kirjutanud koguni raamatu „Püha rahulolematus.” Raamatu saatesõnas öeldakse, et meid kõiki on loodud heade tegude jaoks. Ometi on asju, millega me ei saa rahul olla. Nendes on vaja selgusele jõuda, sest pole võimalik märkimisväärselt panustada, rakendamata selleks pühast rahulolematusest johtuvat energiat.
Juba mõtteteaduse isa Aristoteles pidas teeks õnnele püüdlemist kõrgeima sihi – vastavuse poole inimese algideega, tema psühho-füüsilisele olemusega. Iga inimene tahab saada selleks, milleks ta on võimeline, olla see, mida olla võib. Edukus ja õnn peitub soovitu saavutamises. Sellisest lähenemisest tuleneb aga paraku ka rahakultus.
Raamatus „Teadus rikkakssaamisest” kirjutab Wallac Delois Wattlesi (1860–1911), et kuna inimene saab end teostada tehniliste ja rahaliste vahendite abil, „on teadmised rikkaks saamisest kõigist teadmistest kõige olulisemad.”
Autor tõdeb, et on kolm ajendit, mille nimel elatakse: elatakse kehale, elatakse meelele, elatakse hingele. Terviklik ja tasakaalus inimene arvestab neid kõiki. Ei ole õige elada üksnes hingele, unustades meele ja keha, samuti on vale elada vaid intellektile, salates keha ja hinge. Elamine ainult kehale viib aga varsti inimisiksuse laostumiseni.
Ilus pilt terviklikult arenevast inimesest on siiski suunatud halastamatule konkurentsile ja enesekehtestamisele. Wattles uskus, et rikkaks – siis ka õnnelikus – saamine sõltub vaid inimesest endast, sest kui see tuleneks keskkonnast, oleks ühes linnas ainult rikkad ja teises vaesed. Kas niisugust maailma, kus kõik on võrdselt rikkad, saakski olla?
Võib ka küsida, kas juhul, kui kogukond koosnekski üksnes rikastest või vaestest, oleks selline vahetegemine võimalik. Kas ei loo just erinevused võrdlusmomenti ja esita väljakutset matkida edukamat? Sedavõrd kui kasvavad tehnilised ja majanduslikud võimalused, kasvavad ka eneseteostusvajadused. Millal saab küll? Millal on inimene ennast teostanud? Millal on ta õnnelik? Kas ei juhtu nagu rahvajutus vägevast vähist ja täitmatust naisest, kus Jumalaks saada ihkaja saadeti tagasi sealauta.
Piiratud ressursside tingimustes tähendab edukate piiramatu eneseteostus ühtaegu ka seda, et ebavõrdsus ja lõhe inimeste vahel suureneb. Paljude võimalused ja õnn piirduvad tänagi vaid leivaga laual, kui sedagi. Kas edukate eneseteostusse ei võiks kuuluda ka empaatia ja enesepiiramine?
Göttingeni eetikaprofessor Dietz Lange leiab, et õnnetaotlust, mille puhul kõiki oma himusid ja soove rahuldada püütakse, ei tohi teha kõlbeliste nõuete aluseks ja nimetab sellist hoiakut asotsiaalse eneseteostuse ideoloogiaks, sest see on orienteeritud enesekesksusele. Küllap leiame sarnase ideoloogia ilminguid ka Läänt tabanud rahandus- ja ökokriisi tagant. Kas tähendaks sellest loobumine õnne puudumist?
Kummalisel kombel ei sõltu õnn üksnes meie olukorrast või tegudest. Õnne lihtsalt peab olema. Suure filosoofi Immanuel Kanti meelest on õnn seisund, mille eest inimene, kes seda seisundit kogeb, on ülimalt tänulik: „Õnnelik mina tunneb vajadust selle eest kellelegi tänu ütelda.” Kui see, kellele tänu öelda, on Jumal, siis kasvab õnn õndsuseks. Esimesel jõuluööl Jeesus-lapse leidnud karjased läksid tagasi Jumalat kiites ja ülistades. Meie armsad jõululauludki pole midagi muud kui ülistus- ja tänulaulud. Küllap oleme siis õnnelik rahvas.
Kas ongi suuremat eneseteostust kui taastada lapsevahekord oma Loojaga? Seda ei saa me aga ise teha, see on Jumala kingitus, mille usus Jeesusesse võime vastu võtta. See on suurim tunnustus kui võiks anda ükski inimene. Sellist rikkust ei võimalda majanduskasv ega hävita eurokriis. Inimeseksolemine on ime, on õnn, mida ei saa taandada ühelegi ajalikule ega ainelisele hüvele, olgugi, et me neid vajame, loome ja tarbime. Usun, et jõulude ajal ülendab ja muudab meid paremaks just tänutunne meile usaldatud elu eest, mis on jumalik ja püha. Sellist elu võib teostada ka püha rahulolematusega.
Karl Ristikivi on kirjutanud südamesseminevad värsid: „See, mis sa naeratades kinkisid, võib kunagi otsa saada, aga naeratus jääb...” Jõulupühad on Jumala naeratuseks meie ajas ja elus. Seda naeratust tohime vastu naeratada ja teistele jagada, sest vaid edasi antu olevat tõeliselt oma. Olles tänulikud Jumalale, ei saa me unustada tänu vanemate ja vanavanemate, laste ja lastelaste, sõprade ja naabrite, oma maa ja rahva eest.
Palvetagem, et ka igast pakist koorunud jõulukink jätaks hinge hoolimise ja armastuse kustumatu jälje. Tänujälje. Saagem tänuga rikkaks.
« tagasi ⇑ üles