Eesti evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Andres Põder, sellenädalasi pühi nimetatakse mitut moodi: munadepühad, lihavõttepühad, ülestõusmispühad. Mis on nende tähendus eesti inimeste jaoks? Vaba päev? Kas selle mõttest saadakse üldse aru?
Raske on vastata kõigi inimeste eest ja kuna mitu põlvkonda on jäänud usuõpetuseta, siis on teatud raskusi sõnumite mõistmisega, mida kirik ja pühakiri kuulutavad. See on sõnum elu jumalikust väärtusest ja igavikulisest tähendusest, sellest, et inimesel on põhjust lootuseks, et ta kõigist raskustest suudab välja tulla – isegi surmani välja. Ülestõusmispühad on lootuse ja elu väärtuse pühad.
Seletage siis palun ära, miks neid mune pühapäeval värvitakse.
Muna on üks ilus uue elu väljatuleku sümbol väikesest väliselt elutust kambrist. Nii nagu Kristus tõusis üles hauast. Ja nagu me igapäevases elus oleme oma ahistuse ja mure kambris kinni, pääseme ka siit välja.
Mis moel võiks edaspidi tähistada suurt reedet või tänast vaikset laupäeva? Mida te soovitaksite?
Meil on ehk liiga palju suhtumist, et püha on üks suur pidu. Aga elu pühadus ja hetke erilisus tuleb teinekord eriti reljeefselt esile just kannatustes, rasketes oludes, surmas, järelemõtlemises, enesesse süüvimises, otsustamises, kas me käitume teiste inimeste suhtes hästi, inimeseks olemise küsimustes laiemalt. Ja Kristuse kannatused ja surm peaksid meid panema järele mõtlema, millised me tegelikult inimestena oleme rasketes situatsioonides. Kuidas me siis käitume? Kas nii nagu sõdurid, kes Kristuse risti lõid? Kas nagu rahvas, kes karjus: „Löö risti!”
Meil on igas olukorras mitmeid valikuid. Suur reede peaks olema inimese endasse vaatamise püha – selle kaudu, et me vaatame Kristuse ristiteele ja probleemidele, mis meid võivad traagilistes situatsioonides tabada.
Kui valikutest rääkida, siis enamasti soovitatakse ratsionaalseid valikuid. Mis te sellest arvate?
Eesti keeles on kasutusel üks ilus termin – südametarkus. Ratsionaalsus võib käia ka südame kaudu. Tuleb mõelda ratsionaalselt, aga jääda inimlikuks, pöörates tähelepanu ka tunnetele, tahtele ja empaatiale.
57 protsenti Eesti inimesi usub mingisse kõrgemasse jõudu. Ütleme siis, et usk jumalasse on piisavalt lai. Usk piiblisse aga on küsitavam. Kas teie usute kõike, mis piiblis kirjas on? Uku Masing ütles, et ükski intelligentne kristlane ei usu piiblit sada protsenti.
See, mida me piibli kohta ütleme, on alati teatud kokkuvõte ja tõlgendus. Usk piiblisse on usk, et jumal meid selle kaudu kõnetab ja ta kõnetab meid nende olukordade kaudu, kus me vajame teatud selgust ja lahendust.
Teie siis tõesti usute, et maailm loodi seitsme päevaga? Või et naine tehti küljeluust?
See sõnum, mis piiblis leidub, on alati inimkeelne sõnum ja enamasti inimkeeles on sümbolid, allegooriad. Sõnumid, mida me võime allegooriatest võtta, võivad olla erinevad. Jumal võib midagi väga kiiresti korda saata ka seitsme päevaga, kuid ka piibel ütleb, et jumala juures on üks päev nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev.
Mis te arvate sellisest raamatust nagu koraan?
Maailmas on väga palju pühakirju ja kindlasti on need sellised tekstid, millesse on kokku kogutud inimeste jaoks oluline sõnum. Sõnum, mille nad on valmis siduma jumala ilmutusega ja millest ka ise valmis juhinduma. Kõiki neid tekste on põhjust käsitleda väga aupaklikult.
Kas koraanis sisaldub jumala sõna?
Jumala sõna sisaldub väga paljudes kohtades, isegi looduses. Kui me loeme apostel Pauluse kirja roomlastele, siis seal ta ütleb, et jumal on ennast ilmutanud kogu loodu kaudu. Jumal võib ennast ilmutada ka mõne toreda romaani või filmi kaudu.
Kunagi olid levinud animistlikud, loodust hingestavad usundid, siis tuli polüteism, Zeus oma Olümposega, seejärel ühe jumalaga monoteistlikud usundid. Nüüd tuleb uus vaimsus kõikvõimalike aura transformatsioonide ja vaimse enesearenguga. Kas usundid võivad oma palet muuta, nii et ühe jumala usundid asenduvad uue vaimsusega?
Kui mina teoloogiat õppisin, siis oli üks meie professor väga veendunud, et kõige esmane religioosne arusaam oli monoteistlik, nn ürgmonoteismi teooria. Alles hiljem, algsest puhtast usust eemaldumise tulemusel tekkis hulk religioone.
Kindlasti, inimeste maailmas on kõik vahetatav. Kuid tüvitekstid juhivad inimesed ikka üsna ühes suunas ja sõeluvad isegi paljude jumalate seast välja need, kelle suhtes inimestel on eriline austus ja kes kannavad neid väärtusi, milleta inimene kuidagi hakkama ei saa. See, et jumal lõi inimese oma näo järgi, paneb ka inimese küsima: kas ma siis käitun jumala näo järgi?
Kas see, et Eesti on üks Euroopa vähem kristlikke maid, teeb meid siis kuidagi halvemaks?
Mina ütleksin küll, et need teemad külgnevad üksteisega – me oleme ühest küljest kõige uskmatum maa, aga teisest küljest on meil ka vaata et kõige rohkem probleeme oma isikliku eluga. On terve hulk asju, mille poolest me oleme Euroopas juhtivatel kohtadel – aidsi levikult, süstivate narkomaanide arvult, alkoholi tarvitamise ja enesetappude poolest. Me võime seda sidet mitte näha, aga kas me ei peta ennast?
Sattusite hiljuti meedia fookusesse, kui teid pani nördima, et Vene punkbänd Pussy Riot esitas poliitilise, Putini-vastase sõnumi Moskva kirikus. Teisalt ärritas teid ka see, et kui see punkbänd vahistati ja nüüd neile karistust määrata tahetakse, siis astus nende toetuseks välja president Toomas Hendrik Ilves. Mis täpsemalt on teie nördimise aluseks?
Ma ei tea, kas vaiksel laupäeval oleks kõige õigem sellesse süüvida, kuigi jah, eks kannatuste aeg sunnib meid mõtlema suhetele, mis võivad kujuneda konfliktseks. Ka selle Moskva intsidendi puhul on olnud väga palju mittemõistmist. Kindlasti peab demokraatiaprintsiibi kohaselt olema inimesele tagatud nii südametunnistuse kui ka usuvabadus. Riive nende vastu tähendab, et järgmiseks pole meil põhjust rääkida ei sõnavabadusest ega poliitilistest vabadustest. Probleem on selles, et selles intsidendis seati rünnaku alla just demokraatia ja inimväärikuse printsiip, inimeste südametunnistuse vabadus, mille vastu peaks tundma austust.
Pühakoja käsitlus on palju komplitseeritum, kui ilmnes meie poliitikute käsitlusest. Pühakoda on jumala esindus ja sammud, mis seal kohatult ette võetakse, ei saa kuidagi olla seotud protestiga inimeste vastu. See on protest jumala vastu. Niikaua kui leidub miljoneid vene inimesi, kellel on usk ja austus kiriku vastu – kui neid tahetakse võita demokraatia poolele, aga kõigepealt sülitatakse neile hinge, siis ei ole demokraatiat Venemaal veel kaua-kaua oodata. Kohatu käitumine pühakojas on just vesi demokraatia vastaste veskile. Mina näen selles provokatsiooni ja selle provokatsioon toetamine on teatud mõttes demokraatiavaenulik. Või vähemalt võidakse seda nii ära kasutada.
Üks seltskonnategelane, kes on ka ise kirikus pidu pannud, küsis: milleks kirik seda pühadust nõuab, ega ju jumal kirikus ela?
Ega ei peagi elama, aga kirik on väline märk jumala lähedusest. Mitte ainult kirik ei pea püha olema, vaid ka inimene peab püha olema. Mida rohkem me näeme pühadust, inimväärikust, seda parem. Aga kui me seda juba kirikus ründame, kus seda pühadust siis üldse on?
Aeg-ajalt tekib eri kirikutes debatti küll naiste rolli, küll homoseksuaalsusse suhtumise pärast. Kas kirikul oleks aeg muutuda paindlikumaks või peab ta ikka olema konservatiivsuse bastion?
On üks ilus ütlemine, et kirik on alati uuenev, aga ta on ikka seesama kirik. Küsimus on teatud põhiväärtustest, mis peavad säilima. Konservatiivsus on vahend nende väärtuste säilitamiseks, olgu selleks kümme käsku või perekond. Kuigi me kogu aeg muutume, on konservatiivsus meie identiteedi säilimise vahend. Väga kiire muutus ohustab inimese identiteeti, me ei orienteeruks enam postmodernistlikus määramatuses, kus väärtustel puuduks kese ja kõik oleks suhteline.
Kui me paneksime mõne naisterahva peapiiskopiks, siis lõpuks ei tea, kus on põhi, kus lõuna?
Meie luteri kirikus on peapiiskopi tee kõigile naistele lahti, see tuleneb meie seadustest. Aga kindlasti, kui kirik muutusi läbi viib, ei pea see toimima mingi poliitilise aktsiooni tulemusena, nagu me Euroopas praeguste vaidluste põhjal näeme.
Kirikus on traditsioonid, mis võivad muutuda. Ja siis on omad traditsioonid, mis ei peaks muutuma. Ja nende vahel piiride tõmbamine pole lihtne. Küsimus on, mida selle traditsiooni muutmine juurde annab.
Paljud traditsioonid mõjuvad täiesti ürgselt ja tänapäeva inimesele mõistetamatult, kuid nad rikastavad meie elu. Me võime tänapäeval ka õigeusu kirikutes kuulda igasuguseid moodsamaid pille, aga me oleksime ju õnnetud, kui sealt ei kuuleks enam vana ehedat õigeusu koorilaulu.
Priit Simson
« tagasi ⇑ üles