Jõulud näivad olevat lastekesksed. Pole ka imestada – on ju jõulud Jeesus-lapse sünnipäev. Lapseks saamine ja olemine on seega jõulude lahutamatu teema. See avab ukse ka lastepärasusele, mängulisusele, fantaasiale. Uusaja loominguline müügimaailm keerab sellele veel mitu vinti: päkapikkude hordid, põdrarakendis taeva all ringi kihutav jõulumees ja muinasjutuline jõulumaa lumises tundras.
Lapse sünd ja inimlapse suhe oma Loojaga ei muutu seetõttu vähem reaalseks. Jõulusündmuses on need elu põhiküsimused kokku põimunud, andes mõtteainet ka hallpeadele. Luuka evangeelium kõneleb eakast preestrist Sakariasest, kes kuulutas ette Päästja sündi, samuti kõrges vanuses naisprohvet Hannast ja vagast Siimeonist, kes Jeesuse sünni järel kiitsid Jumalat tema armu eest. „Nüüd lased sa oma sulase lahkuda rahus..., sest mu silmad on näinud sinu päästet!“ tunnistab Siimeon. Ka kirik on andnud vanadusele erilise kaalu ja veenvuse, apelleerides usuisadele ja pidades juhtideks koguduse vanemaid.
Kas noorus või vanadus annab eelise jõuluime tabamiseks? Küllap peitub mõlemais nii eeldusi kui ohte. Öeldakse, et kes seitsmeteistkümneselt pole revolutsionäär, sellel pole südant ja kes seitsmekümneselt pole konservatiiv, sellel pole mõistust. Kas tähendaks see, et eakad on lootusetult kivinenud, kaotanud südame ja soovi muutusteks? Või ei ole noortel mõistust mõelda arukalt ning hinnata elukogemust kätkevat traditsiooni?
Meis endas ja ühiskonnas domineerib kord noorus, kord vanadus. Tasakaalu nende vahel pole lihtne leida. Kui vaekauss kisub kiiva, väärastub pilt tegelikkusest, tuues kaasa katsed sulgeda kord laste, kord vanade suud. Kuningas Heroodes lasi tappa Petlemma lapsed kartes, et sündinud lapsuke seab ohtu tema mugava positsiooni. Kultuurirevolutsioonist vaimustunud hungveipingid hävitasid aastatuhandeid vana traditsiooni ja seda kandvat põlvkonda.
Peale maailmasõdu süvenes lootus, et viimaks ometi on inimene saanud „täiskasvanuks“, et tal on kogemust ja mõistust ise otsustada, valida oma tee. Ta ei vajavat enam ettekirjutusi ega Jumalat ülemkarjasena. Ilma tegid hipiliikumine ja üliõpilasmässud.
Peagi ilmnes aga, et maailm muutub järjest lapsikumaks. Kümne aasta eest kirjutas peapiiskop Jaan Kiivit: „Lapsikus ühiskonnas ei taha keegi olla täiskasvanud ja vanemate klassikalised ülesanded jäetakse täitmata. Ei võeta endale vastutust laste kasvatamise ja traditsioonide hoidmise eest, ei tunnistata ühishuvisid ja -kohustusi, naudinguprintsiip astub reaalsustunde asemele.“
Detsembri algul küsis teoloog Raivo J. Raave Delfis: „Noorus ruulib — millal on oodata vanade mässu?“. Temagi toob näiteid vanaduse ja vanade tõrjumisest tänapäeva ühiskonnas. Ometi kasvab pidevalt eakate osakaal ning vanemate austamine on üks hea käekäigu ajaloost tuntud saladusi. Piibelgi ütleb, et austa oma ema ja isa, et su käsi käiks hästi. See on tõotus ja selle täitmine võiks paljutki parandada ilma teab mis reformideta, leiab Raave.
Millisesse valgusesse asetab noori ja vanu Kristuse sünd? Apostel Paulus kutsub meid mitte jääma väetiteks lasteks, vaid saama täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda (Ef 4:13). Johannes kirjutab lastele, et nende patud on andeks antud, ja noortele, et nad on ära võitnud kurja (1Jh 2:12.13). Jõuludes ei maksa näha vaid lapselikke mängupühi. Jõulud toovad laste maailma kogu inimeseksolemise sügavuse kõigi selle probleemide ja tõsidusega. Ka lastel on sellele õigus, et olla võrdne nendega, kelle elutee on jõudmas lõpule.
Vanu, etableerunuid või resigneerunuid, kutsub Jeesus aga saama lasteks ja ütleb, et kes ei võta jumalariiki vastu kui lapsuke, ei pääse sinna sisse (Lk 18:17). Laste ja noorte avatus, usaldus, sirutumine ettepoole, valmidus uueneda ei peaks ka aastatega kuhugi kaduma. Leida ja säilitada endas laps, veel enam, Jumala laps – kas pole see suur rikkus?
Jõulusõnum liidab kokku nooruse ja vanaduse, taastab meie terviklikkuse, sest igaviku palge ees oleme ühtaegu mõlemat. Igal eluhetkel on siin oma oluline, vastastikku täiendav osa. Ehk just sellepärast on saanud jõuludest ka perepühad, kus eluaastad ei eralda, kus vanemad ja vanavanemad, lapsed ja lapselapsed tunnevad kokkukuuluvust, kus kõigil on jagada armastust, mis ajatu.
« tagasi ⇑ üles