Eesti „katedraal” vajab vundamenti

Iseseisvust taastasime veendumuses, et eestlane olla on uhke ja hää. Rahvuslikku eneseteadvust kandsid ideaalid ja lausa usuline innustus. Oldi valmis loobumisteks. Sisemine väärikus näis ülem hõbevarast ja kallim kullakoormast. Kuid kauaks? Sama probleemi ees seisti ka iseseisvuse algusaegadel. 1923. a küsis Peeter Põld Postimehes: „Kas tahame põhjendada oma olemist ja tegevust kui rahvas ainult sellega, mis käega katsutav, silmaga nähtav, või tahame kogu oma püüdmist ühendusse seada üle aegade ulatuvate igaveste väärtustega”. Ta tõdes, et „vastus määrab meie kultuuriliste püüdluste suuna.”

Praeguseks oleme läbi teinud mär­kimisväärse majandusarengu. Ome­ti näib midagi olulist puuduvat. Mit­mete riskinäitajate poolest oleme Euroopas esirinnas. Talendid kaovad võõramaa avarustesse ega kipu tagasi koju. Otsime pingeliselt uut suurt eesmärki, mis rahvast ühendaks ja innustaks. Hiljaaegu tõi madala valulävega teater NO99 lavale märgilise tähendusega lavastuse „The Rise and Fall of Estonia” („Eesti tõus ja langus”), mille finaalis skandeeritakse: „Õgida, õgida, õgida!” Võimalik vihje, et me oma Eesti ise „ära sööme ehk siis ära hävitame” (Jaanus Kulli, Õhtuleht, 25.03).

Identiteediotsingud ei tarvitse olla viljakad, kui nad rajanevad vaid tulevikuunistustel. Et kellekski saada, peab esmalt keegi olema. Õpetust inimeseks olemisest tundub meie hariduses siiski nappivat. Ma ei pea silmas füsioloogiat või tervishoidu, isegi mitte kodanikuõpetust, kuigi ka nende ainete kaudu saab avada inimese sügavamat loomust. Kõnelen inimväärikusest kui Euroopa kristliku kultuuri põhiväärtusest, mille juured on küll antiigis ja juutluses, kuid mille terminina võttis kasutusele Milano piiskop Ambrosios (u 339–397), sest siin väljendub kristliku usu sisu.

Inimväärikus kui põhiväärtus

Inimväärikus tõstab inimese kõrgemale pelgalt asja või vahendi seisundist, on võti, mis avab tee eetilisele eluhoiakule ja vastutustundele. Inimväärikus tähendab mitte ainult õigust olla lugupeetud, vaid ka kohustust pidada lugu oma kaasinimesest. Jakob Hurt nägi neljandas käsus – austa oma isa ja ema – ülesannet austada ka isamaad ja emakeelt. Sisemiselt väärikale on loomuomane pidada kalliks kodumaad ja armastada oma rahvast. Rahvas, kel jätkub eneseväärikust, ei lange enesehaletsuse jõuetusse letargiasse, olgu jutt orjaajast, okupatsioonist või uutest väljakutsetest. Üle aegade ulatuvad igavesed väärtused teevad ta rikkaks ja tugevaks.

Seda on taas märgatud. Väärib tunnustust, et vastu on võetud riiklik programm „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009–2013”. Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega saab loodetavasti uue hoo ka usundiõpetus ning riigikaitseõpetus – ained, kus inimeseks olemise ja inimväärikuse, aususe, õigluse ja ohvrivalmiduse teemad on kesksed. Tahe luua hu­maan­set, väärtuspõhist ühiskonda ilmneb nii hariduses kui ka poliitilises ja ühiskondlikus elus. Kahjuks puudub põhikooli üldõppekavadest euroopaliku-rahvusliku kristluse traditsiooniline sõnum, nagu selgitas uue põhikooli õppekava üle arutlenud dr Olga Schihalejev kristliku rahvuskultuuri tuleviku üle arutleval konverentsil – see takerdub keskaja konfliktidesse ja Nõukogude aja võõristusse.

Ometi on meil käepärast kõige ilmekam õpperaamat – keskkond ise. Eestimaa on täis kultuuritähiseid, mida omaks pidada ja mille üle uhkust tunda, mille kaudu kujundada identiteeti. Koolid saavad hoolitseda Vabadussõja mälestusmärkide eest ja luua nendega seotud tavasid. Ühiskülastusi väärivad Otepää, kus töötas Jakob Hurt ja pühitseti meie rahvuslipp; rahvakooli algataja B. G. Forseliuse kodupaik Harju-Madise; Kambja, meie rahvakooli häll; Jüri, kus tõlgiti meie kirjakeele alustalaks eestikeelne Piibel, ja paljud teised rahva vaimuellu jälje jätnud paigad. Kas ei peaks iga koolilaps ise nägema 1219. aastasse ulatuvat Tallinna toomkirikut, kus puhkab suur Eesti (ja miks Vene?) maadeuurija A. J. von Krusenstern või Pühavaimu kirikut, kus õpetas Balthasar Russow?

Millele rajame tuleviku?

Iga rahva jaoks on tähtis, et tal oleks oma mineviku ja väärtustega emotsionaalne side, väljendagu seda siis eeskujud, tähtpäevad, paigad või traditsioonid. Eesti rahvuslikuks rikkuseks pole ainult folkloor ja külakultuur, vaid kogu sajanditepikkune kultuuripärand, olgu selle loojad mis rahvusest tahes. Nii Bernt Notke „Surmatants” kui ka vaimulik rahvalaul „Mu süda, ärka üles” kõnelevad ühtviisi inimväärikusest, milleta on raske ette kujutada õnnelikku elu.

Noorte poolt märtsiküüditamise aastapäeval süüdatud tuhanded küünlad väljendavad midagi püsivamat, midagi tähtsamast kui käegakatsutav: headus ja hoolimine on see, millele rajada oma tulevikku.