Ajal, mil kirgi kütavad olevikuprobleemid, otsivad paljud minevikust rahvuslikku identiteeti ja tulevikust innustavat eesmärki, mille nimel elada. Üksikisik ja põlvkond on otsekui läbi aja ulatuva, meid hingestava ja mõtestava kultuuritüve oksad. Kus on aga juured?
Tänavuseks Euroopa kultuuripealinnaks on Tallinn, linn, mille siluetti iseloomustavad taeva poole sirutuvad kirikutornid – kultuuri ja vaimsuse ajatud sümbolid.
Hando Runneli tuntud luuleread kinnitavad, et „kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust”. Eesti rahvuskultuuri alustekstideks said piibel (Vastne Testament 1686), katekismus (1525) ja lauluraamat (1637). Käesolev aasta, mil möödub 20 aastat lauluraamatu viimase väljaande, „Kiriku laulu- ja palveraamatu”, ilmumisest, on kuulutatud laulu- ja palveraamatu aastaks.
Seepärast küsigem, milline koht on kiriku lauluraamatul meie mälus, elus ja kultuuris? Kas on see jätkuvalt osa eesti identiteedist, väljendades meie väärtusi ja tunded? Või oleme selle ammu unustanud ja vahetanud šlaagri, kantri või rocki vastu? Kui palju üldse teame lauluraamatu tähendusest meie eelkäijatele? Mind on selles aidanud isiklikud kogemused.
Mäletan vanamemme, keda kohtasin koolipoisina jalgrattamatkal, kui palaval suvepäeval vett otsides keerasime sisse üksikusse metsatallu. Ta istus trepil, käes räbaldunud raamatuke, ja ümises laulda. Juttu puhudes küsisin, kas ta siin üksinda igavust või hirmu ei tunne. Naeratades osutas ta peosolevale ristiga raamatule ja ütles: „ Sellega mitte!”
Hiljem, vaimulikuna, tuli mitu korda ette, et lapsed soovisid emale või isale lauluraamatu kirstu kaasa panna. Püüdsin seletada, et nõukogude ajal neid juurde ei trükita ja hea oleks see perre mälestuseks jätta ning ka ise seda kasutada. „Õige küll,” sain vastuseks, ”aga see raamat oli talle terve elu lahutamatuks kaaslaseks, kuidas võime selle talt nüüd ära võtta?” Mis võiks paremini kõneleda identiteedist?
Muusika imelist, ülendavat ja tervendavat mõju ei eita keegi. Piibliski räägitakse Taaveti kandlemängust, mis rahustas maha märatseva kuningas Sauli, samuti kogu loodu hõiskamisest ja tänulaulust oma Loojale. Lauluraamatu temaatika haarab inimelu sünnist surmani – kõigi selle sügavate küsimuste ja vastustega, murede ja rõõmudega, rikastades meid mitte ainult esteetikaga vaid eelkõige eetikaga, elu mõtestatuse ja väärikusega.
Lauluraamat toob meieni palveid ja laule Õhtumaa, sealhulgas Eesti, vaimukultuuri varasalvest, olles sillaks rahvaste ja põlvkondade vahel. Ühislaul, laulukoorid, laulupeod, laulev revolutsioon – kõigil on side kiriku lauluraamatuga. Tänagi pakub lauluraamat järjepidevat „ühishingamist”, sest igal pühapäeval laulavad tuhanded eestlased üle kogu maailma sellestsamast, kodu- ja väliseesti kogudustele ühisest „Kiriku laulu- ja palveraamatust”.
Laulud nagu „Püha öö”, „Hoia, Jumal, Eestit” või „Kalla, kallis Isa käsi” näivad kuuluvat enamike eestlaste püsimällu. Kirikulaulude võimas renessanss on tabanud meid pärimusmuusika ja vaimulike rahvalaulude taasavastamise kaudu. Ei toimu vist ühtegi rahvuslikku laadi ettevõtmist, kus ei kõlaks muusikaline manitsus: „Mu süda ärka üles...”
Südame asi see ongi, sest süda on kultuuri põhikanal. Mis sinna on kirjutatud, see kujundab eluhoiakuid ja inimsuhteid. Kiriku lauluraamatut iseloomustab rõõmusõnum, isegi leinalauludes. Armastus, headus, lootus ja rahu kuulub neile, kes seda paluvad, selle nimel elavad ja selle eest tänulikud on. Kirikulaulud on ühtaegu palved ja palveid saab laulda – nii südame kui suuga.
Otsigem välja oma lauluraamatud, õppigem ja õpetagem neid laule nii pühadeks kui argipäevaks, nii rõõmu- kui murehetkedeks, kinkigem lauluraamatut lastele ja sõpradele, laulgem sealt üksi ja üheskoos, taastagem oma rahvuslikku vaimulaadi, kujundagem selle kaudu oma tulevikku.
Ajal, mil Eestis räägitakse palju visioonist, sellest, et tuleb leida pikk perspektiiv, miski, mis annaks eestlaste elule mõtte ka järgmised sada aastat, lavastas teater „NO99” loo Eesti tõusust ja langusest – „The Rise and Fall of Estonia.” Tükk lõppes leinapeoga näoli taldrikus ja skandeerimisega: Õgida, õgida, õgida! Seegi oli südamelekoputus, lõpu kuulutus.
Lauluraamat põlise kultuuritekstina kuulutab uut algust ja ülestõusmist. Eriti nüüd, Ülestõusmispühade aegu, pangem rõõmu noodikiri helisema.
« tagasi ⇑ üles