Tänavu möödus 20 aastat advenditule süütamise traditsiooni algusest Pärnus. See seostub kunagise Lenini büsti asukohaga Rüütli platsil.
1970. aastatel oli mu vembumehest sõber saatnud minu nime all Loomingu toimetusse luuletuse „Võtke Lenin pangamaja eest maha!”. Sisuks parodeeriv pahandamine selle üle, kuidas ajalikku sahkerdamist sümboliseeriv asutus alandab Lenini üllast, püha ja igavesti elavat isikut. Sain toimetuselt vastuse: „Lenini küsimuses pöörduge kohaliku RSN Täitevkomitee poole.”
1990. aasta septembris veeti Lenin minema, sama aasta esimesel advendil süütasime alles jäänud betoonalusele püstitatud jõulukuusel advendituled. Pärnu Postimees kirjutas: „Pangaesisel pimeduse valgeks õnnistanud kuusk pani lapsed kilkama. Linna poistekoor Jana Tringi juhatusel laulis jõululaule /.../ Volikogu esimees Margus Tammekivi ja praost Andres Põder soovisid, et jõulurahu tooks meie väsinud hinge pisutki kosutust /.../ Esimest korda üle pika aja võtsid lapsed, käes küünlad, endale ootuse aja tule /.../” (Grete Naaber 4. detsembril 1990).
Oli iidolitest vabanemise aeg. 20. sajandi katsed üliinimeste ja inimjumalatega olid andnud kurva tulemuse. Püüd tuletada „püha” kui esmatähtsat väärtusmudelit inimese ja maailma mõistmiseks inimesest endast pole siiski kuhugi kadunud, tuues esile üha uusi „kurja lilli”. Mina-keskne tarbimiskuur näib seda toetavat.
Teist, vastutuse ja inimväärikuse teed pakub jõuluevangeelium jumalinimesest Jeesusest Kristusest: pühaduse ja elu allikas on väljaspool meid, Jumalas. Iseenese ja inimeseks olemise leiame tema kaudu.
See tee nõuab enesest lahtilaskmist, avatust, armastust ja teenimisvalmidust, nagu tunnistab kogu Jeesuse elu. Temas väljenduva eluhoiaku väärtus ei aegu, läbi sajandite on just selles nähtud inimvaimu suurust ja rikkust.
Täna 20 aasta eest avaldas Pärnu Postimees minu jõulujutluse „Läki nüüd Petlemma” (23. detsembril 1990), kus meenutasin: „Minna saame vaid usus ja alanduses, sest jõulud algavad alanduses ja madaluses. On ju Jeesuse sünnipaigaks loomalaut. Hiljem sinna ehitatud kiriku ukski on nii madal, et kummarduma peab igaüks, kes siseneda tahab.”
Kõigeväelise Jumala inimesekssaamise saladuse mõistmiseks tuleb loobuda egoismist, iseenda ülendamisest ja jumalikustamisest ning tunnetada vajadust tõelise Jumala järele. Peame loobuma oma elu kuninga, juhi ja päästja otsimisest inimliku uhkuse, rikkuse ja võimu tippudelt ning vaatama koos karjaste ja hommikumaa tarkadega Jumala armastuse ilmumise paika – madalusse. Seal on meie enda lahendamatud probleemid, eksimused ja süüd. 130. Taaveti laulus öeldakse: “Põhjatust sügavusest hüüan ma Sinu poole, Issand!”
Vastuse annab jõuluevangeelium: „Teile on sündinud Päästja!” Mis tervendaks paremini kui armastus ja halastus, hoolimine ja headus, mida Looja meile ilmutab? See sunnib küsima inimese sügavama olemuse, tema algupärase ja ilusama palge järele, kannustab meid seda järele proovima.
Vaevalt põhjustab jõuluaegset headusepuhangut üksnes talvine pööripäev. Jõule kui perepühi kannab sõnum taevasest lapsest, kes meis igaühes on leitav ning kes kutsub meid jagama üksteise rõõme ja muresid. Jõululaulu sõnul on see kui roosike, mis talvel külmal ajal on kasvand ülesse. Ärgem laskem sel närbuda!
Miks meile Lenin ei meeldinud? Sellepärast, et ta kehastas ebaõiglust ja ülekohut, vägivalda ja hoolimatust, valet ja jumalatust ning seda vastuvõtmatum tundus tema ülistamine. Halvad harjumused ja kiusatused, viha ja enesearmastus mürgitavad jätkuvalt inimsuhteid, lõhuvad perekondi, pingestavad ühiskonda. Nende võim näib vääramatu. Nendega püütakse leppida ja nende üle isegi uhkust tunda – eksimine olevat inimlik. Kas pole siingi tegu iidolite-ebajumalatega?
Uku Masing on ebaeetiliste käibetõdede ja ahistavate stampide kummardajaid nimetanud iidolipreestriteks ja öelnud, et lunastus ei tähenda muud kui julgust niisuguse „tervemõistusliku maailmakorra” vastu välja astuda, sellest vabaneda, lasta uuel inimesel ja uuel maailmal esile tõusta. Kristus on seda suutnud. Temasse uskudes ja teda järgides on see võimalik igal inimesel.
Meeleparandus ja lepitus, armastus ja pühadus ei ole jõulumuinasjutt, vaid maailm, kuhu tõeliselt kuulume ja mis Kristuse kaudu meie ees üha uuesti avaneb.
Meenutades paarikümne aasta taguseid sündmusi usun, et otsekui „pangaesisel pimeduse valgeks õnnistatud kuusk pani lapsed hõiskama,” võivad paljud nüüdki Kristusele mõeldes kogeda, kuidas puuslikud põgenevad ja halbade mõtete, sõnade ja tegude asemele asub midagi head ja ilusat, kuidas hing hõiskab ja rõõmu jääb üle. Ärgem jätkem kurjale ruumi, ärgem keerakem aega tagasi, vaid mingem edasi koos jõuluvalgusega!
Õnnistusrikkaid jõulupühi!