Kodu- ja Välis-Eesti kokkukasvamine on läbinud taas ühe keeruka testi — usaldustesti inimsüdametes. See näitab, et meil on lootust. Kuid ärgem unustagem: seda testi tuleb üha korrata.
Veel enne kui sündis mõte omariiklusest, võrsus arusaam oma kirikust. Pärast 1918. aasta iseseisvuse väljakuulutamist olid riik ja kirik suurimad rahvuslikud ühendused. 1934. aasta rahvaloenduse põhjal kuulus luteri kirikusse 78% ja õigeusu kirikusse 20% rahvast.
Pole siis ime, et vaenulik okupatsioonivõim võttis sihikule mitte ainult riigi-, vaid ka kirikujuhid. Läände paisati ligi 70 000 põgenikku, nende hulgas 70 luteri kiriku vaimulikku koos piiskop Johan Kõpuga.
Ajal mil sooviti säilitada eestlust ja eestlaste usku, sai kiiresti tekkinud pagulaskogudustest “kindel linn ja varjupaik”. Piiskop Kõpp asus peagi koondama kogudusi ühtseks kirikuorganisatsiooniks, nimetades seda “kohustuseks mineviku ja tuleviku ees, et võiksime oma kiriku edasi anda järeltulevatele põlvedele väliselt ja sisemiselt terve ja ühtse kirikuna.”
Lahkukasvanud eestlased
Välis-Eesti kirikust sai eesti luterlaste esindaja ja järjepidevuse kandja vabas maailmas. Raske on ülehinnata tema rolli okupeeritud Eesti olukorra teadvustamisel Läänes ja meie taasiseseisvumisele kaasaaitamisel.
Eesti Vabariigi taastamine lõi kummalise olukorra. Hoolimata sellest, et põhiseaduslikku restitutsiooni ei toimunud, pani pagulasvalitsus 1992. aastal oma volitused maha. Kirikud jäid aga ikka eraldatuks, kuigi algselt oli deklareeritud ühtsust ning kodumaa kiriku õigusjärgsus leidis omandireformi käigus ka kohtuliku kinnituse.
1995. aastal lükkas Välis-Eesti kirikukogu tagasi mõlema kiriku ühiskomisjoni liitumisettepaneku, sama saatus tabas kahe aasta eest praeguse Välis-Eesti kiriku peapiiskopi Andres Tauli ettepanekut. Miks?
Eestlaskond kodumaal ja võõrsil oli paratamatult kasvanud lahku. Ka kirikute käekäik ja areng oli toimunud eri tingimustes ning suundades.
Üks asi on omariikluse õiguslik tunnustamine, teine selles riigis elava ühiskonna ja sealsete institutsioonide usaldamine ning omaksvõtmine.
Välis-Eesti ajakirjanduses ilmunud kirikute ühinemise teemalises arutelus hakkab silma, et kardetakse kommunismiaja hoiakute ja repressiivorganite jätkuvat mõjuvõimu.
Kui juba nõukogude ajal ainsaks seaduslikuks opositsioonijõuks olnud kirikusse suhtutakse sellise ettevaatlikkusega, millised on siis veel hirmud siinse ühiskonna ja asutuste ees, mis on täis tuhandeid endisi kommuniste? Need võivad olla pagulaskonna marginaalse osa väljaütlemised, kuid mingeid üldisi tundmusi peegeldavad needki.
Allkirjad ühinemislepingule
Sekundeerivaid seisukohti on ju ka kodumaal ning alati pole need alusetud. Kas ei sõltu selliste pingete ületamisest eestluse elujõud? Kas kiriklikkuse või riikluse vorm ja tugevus ei kasva välja seestpoolt, vastastikusest usaldusest ja ühistest sihtidest?
On märkimisväärne, et Välis-Eesti kirikukogu otsustas tänavu taastada organisatsioonilise ühtsuse kodumaa kirikuga ning ülehomme kirjutatakse ühinemislepingule alla.
Tegu pole üksnes usulise, vaid ka rahvusliku saavutusega, mis tugevdab ja kannab edasi meie rahvuskultuuri.
Erinevuste üle pole põhjust alati hõisata, need võivad ka eraldada ja lammutada. Ühiskonda seovad ikkagi ühised väärtused, tavad ja ka ühine kirik.
« tagasi ⇑ üles