Suurte ühiskondlike muutuste käigus võivad religioonid modifitseeruda, algselt ilmalikud, isegi usuvaenulikud ideed saada ise usuks. Oluline on küsida, mida selline areng võib kaasa tuua.
Ma ei imestanud, kui lugesin noorpõlves Sirbist ja Vasarast, et nüüd täitvat religiooni ülesannet kunst ja kirjandus, teater ja tants. Aeg oli selline.
Küll pani mind imestama Kaarel Tarandi kirikut ja riiki vastandav artikkel iseseisvuspäevaeelses Sirbis («Põhiseadus ja palvehelmed» 19.02). Jäi mulje, et ka tänapäeva vabas Eestis peaks – vähemalt riiklike ja üldrahvalike pidustuste puhul – täitma religiooni koha poliitilised kõned, ülev muusika ja rituaalsed lavastused.
Seal, kus traditsiooniline usk lakkab toimimast ühiskonna ühendajana või poliitiline võim püüab üle võtta tema funktsiooni, sünnib enamasti tsiviilreligioon.
Kummardamise objektiks saab ühiskond ise, kujuneb välja oma riituste ja sümbolite kogu – keel, maa, lipp, rahvuspühad. Marcel Gauchet on näidanud, kuidas ilmalikust riigist võib saada totalitaarne «õndsusasutus», mis võtab täieliku vastutuse inimese, tema eluviisi ja õnne eest. Selliseks «ilmalikuks religiooniks» nimetab ta ka marksismi leninlikku varianti, mis meile liigagi tuttav.
Samasugust mõtteviisi kannavad ka need, kelle meelest ratsionaalsusele rajatud riik ei tohiks kasutada «mõistusevastaseid elemente», kusjuures mõistuse – ratio – defineerimise ainuõigus jäetakse riigi abile lootes endale. Ülejäänud arusaamu peetakse mõistusevastaseks ning neid esindavaid suuri kogukondi naeruväärseks. Oma meelest valitsesid nii NSVLi kui Saksamaad maailma ratsionaalseimad ja tervemõistuslikemad reþiimid. Neile tuli anda ka väärilist au.
Olavi Paavolainen kirjeldab raamatus «Külalisena Kolmandas Reichis» ilmekalt 1930. aastate Saksamaad, kus riiklike tseremooniate suurejoonelised paganlikud rituaalid vastandati traditsioonilisele kristlikule usule ja kirikule. Lõkked, loitsud, laulud, paraadid ja spordimängud pidid pühitsema ja ülistama rahvust. «Ka rahvarõivast on saanud sümbol ja selle kandmisest kultus,» imestab Paavolainen. Kandepinda sellistele suundumustele leiab ka tänapäeva Eestis.
Rahvusliku religioonina on nähtud küll keelt (Toomas Liiv), laulupidu (Kristiina Ehin, Evi Arujärv), tarbimist (Rein Taagepera) ja tippsporti (Roy Strider). Ehitusmaterjali tsiviilreligiooni hoonesse leidub. Samas ei pea kartma süüdistusi riigikiriku rajamises, sest tsiviilreligioonil puudub üldjuhul teda esindav organisatsioon, kindel õpetus ja vaimulikkond. Tegu on pigem tunnetele apelleeriva poliitilise instrumendiga. Kas sellist instrumenti on vaja?
Teame, et demokraatlik riik kooseluvormina ei ole ei vaimulik ega ilmalik, või kui, siis on ta ühtaegu mõlemat, sest seda on rahvas, keda ta teenib. Eesti seadused ei räägi midagi kiriku riigist lahutamisest, kuigi Nõukogude aja reliktina sellist väidet vahel kasutatakse.
Sellist «lahutamist» olekski võimatu teha, sest kiriku moodustavad eelkõige riigi enda kodanikud. Kodanikel rajanev riik peab oma pühi tähistades arvestama nii rahva poliitiliste, kultuuriliste kui usuliste traditsioonide ja ootustega.
Riigikiriku puudumine ei ole seejuures takistav, vaid pigem soodustav tegur. Keegi ei väida ju, et riiklikul üritusel tohiks laulda ainult Eesti Riiklik Meeskoor ja mõne teise kollektiivi kutsumine tähendaks selle muutmist riiklikuks. Nii on ka kirikuga.
Küll on kiriku osalemine selge märk riigi universaalsest suutlikkusest esindada kodanikkonda ja kodanike olulisi usulisi arusaamu. Põhiseaduslik säte, et usutalitusi võib täita avalikult ja koos teistega, mahutab kindlasti ka riiklikud üritused. Riigikiriku staatus seevastu seaks kahtluse alla kiriku olemusliku autonoomia ja võime rääkida iseenda nimel.
Just viimast tsiviilreligioon pelgab. Tarand leiab, et kui liputseremoonial osalenutest peaks enamik olema usutunnistuseta inimesed, on neil õigus nõuda usutalituste puudumist. Kust selline enamliku diktatuuri idee? Isegi parlamendis antakse opositsioonile sõna, rääkimata pluralistlikust riigist tervikuna.
Kindlasti ei kasuta kiriku esindajad riikliku ürituse ajamahust suuremat osa, kui on kristlaskonna osakaal ühiskonnas. Pigem väiksemat. Selle üle, kes nimelt usklikke esindab, ei peaks aga usutunnistuseta inimesed muretsema. Ja tulemata ei peaks nad samuti jätma, nagu needki, kellele ei meeldi ilmalik osa.
Tsiviilreligiooni arenguks on teinegi võimalus, kui «mõistuse defineerijate» asemele astuvad need, kelle meelest kõik definitsioonid on mõttetud.
Kümmekond aastat tagasi kirjutas peapiiskop Jaan Kiivit «uuest sallivusest» (Päevaleht, 12.03.2001) kui agressiivsest ideoloogiast, «mis võitleb kristluse vastu ja võtab oma kaitse alla ebajumalateenistuse».
Esindades totaalset relativismi, püüab «uus sallivus» välja tõrjuda igasuguseid tõekspidamisi ja väärtusi ning sillutada teed nautlevale tarbimisühiskonnale. Vabaduse ja tolerantsuse aatest on saamas uus diktatuur. Kiivit leiab, et elame läbi inimkonna senise ajaloo kõige saatuslikumat kultuurilist pööret, mille tagajärjed on ettearvamatud. Kas areng kinnitab ta sõnu?
Tsiviilreligioonil on tänapäeval kaks võimalikku suundumust: kas glorifitseerida uut riiklikku totalitarismi või globaliseeruvat kaubanduslikku massikultuuri. Hardus Muhu susside vastu võib ju tekkida ka rikka turisti pilgu läbi. Seda enam, kui kunst ja äri on ühtaegu religioon.
Keele, kunsti, spordi, poliitika jms käsitlemine religioonina ja pakkumine usulise tegevuse aseaineks alavääristab tegelikult neid alasid. Igale eluvaldkonnale peaks jääma tema oma sisu, väärikus ja koht.
Muidugi on hetki, kus need kõik kokku sobivad – näiteks rahvuslikel ja riiklikel tähtpäevadel. Siin on meie rahval välja panna ka auväärsed kiriklikud traditsioonid. Tsiviilreligiooni aga kodanikuühiskond ei vaja. Koos totalitarismi kokkuvarisemisega peaksid «ususõjad» selle nimel läbi olema.
« tagasi ⇑ üles