Vana lugu räägib kloostriülemast, kellele sõber saatis toreda viinamarjakobara. Abt võttis kobara tänuga vastu, aga mõtles: kloostris on üks vend haige, annan selle talle. See aga saatis kobara edasi kõige vanemale vennale. Nii käis viinamarjakobar käest kätte, kuni leiti, et söömist peab alustama ikka kloostriülem. Seda kuuldes tulid kloostriülemal pisarad silma – mitte viinamarjade vaid armastuse aarde pärast, mida nägi oma kloostris peituvat.
Armastusel on kummaline omadus: teda ei saa teha omakasu tööriistaks ega sobitada olelusvõitluse reeglitega. Pigem asub ta nõrgema poolele, sundides ennastsalgavuseks ja ohvriks. Laevahuku puhul on ikka pandud päästepaati esmalt naised ja lapsed. Aga just nii muudab armastus inimelu väärtuslikuks ja kujundab keskkonda, kus meil on hea olla, kus osutume hoituks ja võitmatuks.
Hiljutisel konverentsil rahvuslikust infojulgeolekust tõdeti, et meie julgeolekutegurite keskmes ei seisa majandus ega kroon, vaid ühised väärtused ja vaimsus. Armastus hoiab ühiskonda, kogukonda ja peret enam kui ükski seadus! Kaitsta tuleb meie enesemõistmist, inimesepilti ja identiteeti. Milline see on? Ühest vastust on raske leida. Võõrideoloogiad on purustanud meie pühadusi, löönud segi meie maailmavaate ja eluhoiakud.
Ajaloolane Lauri Vahtre soovitab (Õpetajate Leht, 30.11) taas üle lugeda Kristuse mäejutlust, kus tema arvates on kesksel kohal see, kuidas olla inimene. Kuidas võidelda oma halva minaga ja tugevdada head mina. Teame, et ligimese teenimine ja armastuskäsk on ristiusu kesksed väärtused. Ateismi ja esoteeriliste õpetuste vohamist peab Vahtre lihtsalt mugavuseks: ei ole tarvis kuulata ega näha teist inimest enda lähedal, ei ole tarvis naabrile appi minna ega oma edevust alla suruda.
Peaaegu samal ajal küsib psühholoog Mart Laisk: Kas maailm on hulluks läinud? Tema meelest on psüühiliste väärastumiste levik seotud ühiskonnas süveneva totaalse armastuse ja hoolivuse puudumisega. „Lapsevanemad käituvad järjest egoistlikumalt ja lapses ei nähta mitte Jumala õnnistust, vaid tüütut takistust „tõeliste“ väärtuste poole püüdlemisel.“ (Postimees, 30.11) Abi oleks inimese suuremast väärtustamisest, igavikulise eelistamisest ajalikule, leiab ta.
Eelöeldule sekundeerib Meeli Hunt, kes ütleb, et elame otsekui väärastunud hingede ajastus. Kadunud on vanad, aastasadu ühiskonda kraavi vajumisest hoidnud väärtused ja õpetused. Läbi ajaloo on neid edasi antud vanemalt põlvkonnalt nooremale ja kõik on nagu suuremate avariideta sujunud. (Delfi, 2.12) Temagi viitab mäejutluses peituvatele inimmoraali alustaladele, mis on meie esivanemaid aidanud läbi aegade jääda ausateks ja väärikateks.
Jõuluaeg meenutab meile, et headus ja armastus pole ilmast kadunud, olgu see ilm milline tahes. Just nende jaoks, kes on pimeduses ja ahastuses, kes vajavad hoolimist ja armastust, selget sõnumit, kes me oleme ja olema peaksime, on Kristus maailma tulnud. Apostel Paulus kirjeldab Jeesuse sündi Jumala, meie Päästja helduse ja inimesearmastuse ilmumisena (Tt 3:4). Selline armastus peegeldab vastu inimsüdametes, muutes neidki heaks. Vähemalt äratades headuse roosikese ka talve külmal ajal.
Paulus kirjeldab, et ka nemad olid kord „arutud, sõnakuulmatud, eksijad, orjates mitmesuguseid himusid ja lõbusid, elades kurjuses ja kadeduses, olime vihaalused ja vihkasime üksteist.“ Nüüd aga manitseb ta olema Kristuse armastuse läbi valmis igale heale teole, mitte kedagi teotama, olema rahupüüdlikud, leebed, osutades kõigi inimeste vastu igapidi tasadust. See on inimesepilt, mis kohane neile, kellest hoolib Jumal! Selle pildi toel on jõulud jätkuvalt rõõmu- ja rahupühadeks, mil nii paljud püüavad hoolida üksteisest, teha head, kuuluda kokku hoopis olulisema läbi kui vaid ruum, asjad ja paragrahvid. See on vaimsus, mis hingestab ja elustab.
Vaimne sild ühendab ka põlvkonnad. Mõtlen, et eakate ja elukogenud inimeste suurim eluülesanne ongi ehk just hoolivuses ja armastuses! Noored vajavad seda rohkem kui välja näitavad. Vajavad üle kõige. Isegi siis, kui armastust ei õnnestu alati nähtavaks teha, ei jää see viljatuks. Filosoof ja kirikuisa Augustinus meenutab oma „Pihtimustes“ võõrsil oleva ema Monika väsimatuid palveid, mis ta elu allakäigutrepist üles suunasid. Tõeline varandus, mida lastele ja lastelastele pärandada või vanematele nende eluõhtul kaasa anda, on teadmine, et neid on armastatud.
Kingid võivad otsa saada, aga naeratus jääb. Jõulud annavad meile kaasa Jumala naeratuse, mille saatel on hea olla hea – sest Jumal on hea ja tema heldus kestab igavesti.
« tagasi ⇑ üles