Andres Põder: usk ja kodanikutunne

26.11.2009 Postimees

Head kaasmaalased! Kodanikutunne on osa meie inimeseks olemisest. Kodanikeühiskond tähendab inimese sisemise, vaimse väärtuse avastamist ja austamist.

Kakskümmend aastat tagasi alanud kodanike komiteede liikumine tipnes Eesti Kongressi kokkukutsumisega 1990. aasta 11. märtsil ja Eesti Vabariigi taastamisega kõigi uuenduslike jõudude koostöös. Mäletan kongressi avapalvust, mille pidas tollane Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Jaan Kiivit. Osalesin ka 1988. aasta oktoobris Rahvarinde I Kongressil, kus kiideti heaks usuõpetuse taastamine koolides.

Lahtiütlemine ateismist kuulus nõukogude ideoloogiast ja homo soveticuse identiteedist vabanemise juurde. See protsess pole lõppenud, sest pole kadunud ka okupatsiooniaja varjud. Need mõjutavad meie arusaamist iseendast, kaasinimesest ja riigist.

Usu- ja kirikuvaenulikkuse siht oli inimese sisemise vastutuse ja vastupanu murdmine, moraalse mina ja seeläbi kodanikuühiskonna hävitamine. On ju Eesti rahvuslikul ärkamisel ning rahva ja riigi sünnil otsene usuline taust. Pühakirja kaudu õppisid meie esivanemad tundma üht teist riiki, mis teostus nende endi läbi, oli nende päralt ja kujundas neid – Jumala riiki.

Usk andis sisemise taju, orientatsiooni ja oskuse riiklikult mõtelda. Apostel Paulus nimetab kristlasi Jumala kodakondseteks ja pühade kaaskodanikeks. See on ühtaegu suur eesõigus ja ülesanne. Kodaniku kohus on võtta vastutus, korraldada ise oma elu ja toetada ligimest. „Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad,“ seisab pühakirjas (1Pt 4:10).

Riigi ideaal on kooseluvorm, kus arvestatakse üksteisega, järgitakse reegleid, mis tagavad võimalikult paljude heaolu ja mis püsiväärtustena osutuvad Jumala enda heaks ja armuliseks tahteks. Kümmet käsku on nimetatud ka inimõigusteks. Austus ja ausus on kaksikvennad. Rahvas, kelle moraalinormid on ajatud, ei ole manipuleeritav ja asjastatav. Sinu riik tulgu – on aastasadu palutud.

Martin Lutheri meelest olemegi kahe riigi kodanikud – maise ja taevase. Kui puudub taevane orientiir, muutub maine talumatuks. Kui jäetakse hooletusse maine, ei olda väärt taevast. Kodanikutunnet ei saa tagada vaid seadusega. See kuulub meie enesemõistmise ja eneseväärikuse juurde ja võib olemas olla ka siis, kui puudub templiga dokument.

Kodanikutunne algab omaenda kojast ja kodust. Muretsema paneb abielu ja perekonna alahindamine meie ühiskonnas. Liialt palju on kodusid, kus valitseb armastuse defitsiit. Truudus, ustavus ja vastutus, mis on armastuse tunnuseks, leiavad oma parima väljenduse seaduslikus abielus. Ometi sünnib enamik lapsi registreerimata kooselust. Abordi tõttu jääb sündimata suur hulk lapsi. Järjest enam saame teadlikuks koduvägivalla juhtudest. Kui usaldust, ustavust ja kodanikutunnet on kodudes vähe, kuidas peaks seda jätkuma ühiskonnas?

Nõrk perekond on oht mitte ainult demokraatiale vaid ka julgeolekule. Kui pole õieti kedagi armastada ega kaitsta peale varanatukese, ja rahal ju polevatki kodumaad, võib hoolimatult suhtuda ka oma kodanikukohustustesse. Vaevalt suudab rahvusromantika kaasaja ühiskonda koos hoida. Vähe on neid, kes möödunut mälestades vaimustunult trikoloori alla tõttavad. Kas ei võiks sinimustvalge väljendada ka meie tänast armastust, kõnelda abikaasadest ja lastest, kes meile kallid. Küsitluste kohaselt toetab absoluutne enamik abielutraditsioonide püsimist.

Viimaste valimiste aktiivsus näitas sedagi, et inimesed hoolivad oma riigist. Jätkuks vaid jõudu ja kannatlikkust! Poliitilistes pettemängudes on vahel raske mõista, mida peale hakata rahva tahte väljendamise ja rahvavõimu teostamise põhiseaduslikuks vahendiks olevate erakondadega. Ainult osalemine ja nõudlikkus teeb parteidele selgeks, et kodanikud pole nende, vaid nemad kodanike päralt.

Tugev riik vajab tugevat usku ja usaldust, veel rohkem vajab seda õhuke riik, mis eeldab, et kodanikutunne ja riigimehelikkus on inimsüdames. Riik, millest alustasid meie esivanemad – Jumala riik – tähendab lahtiütlemist enesekesksusest, hoolimatusest, moraalitusest, tähendab sisemist puhastumist ja vaimset uuenemist.

„Mustus on isetekkeline, puhtust peame looma alatasa. Puhtuse loomist meis enestes, eriti meie hinges, nimetame vaimsuse hoidmiseks,“ tuletab Hando Runnel ühes hiljutises kodanikumonoloogis meelde (Postimees, 17. oktoober 2009). Niisiis: mulluste prügitalgute eeskujul peaksime pühenduma puhtuse loomisele iseenestes ja inimsuhetes. Siis kogeme ka kodanikutunnet.

« tagasi ⇑ üles