Otsigem Masingumaa piire!

07.11.2009 "Nädaline"

Tänavu on Raplamaal suurejooneliselt tähistatud Uku Masingu 100. sünnipäeva. Nelikümmend aastat tagasi rongiga Pärnust Tallinnasse loengutele loksudes, turgatas mulle vagunisaatja hüüde peale „Rapla!“ automaatselt pähe Masing. Raikküla ja Raplamaa olid mulle tuttavaks ja tähtsaks saanud kui Uku Masingu sünni- ja lapsepõlvepaik. Peatselt avatakse talle siin mälestustuba. Tollal oli Masing aga määratud unustusse. Vaid mõnel üksikul korral lasi nõukogude võim näha trükivalgust tema mõtetel – näiteks 1969.a luuletuste näol „Loomingus“ ja kaks aastat varem „Edasi“ vestlusringis peetud arutlusena elusamusest.

Masing oli igati elusam tollasest tasa- või väljalülitatud mõtlemisest. Kummaline küll, haritud inimest võis tollal tunda rohkem masinakirjas kaustade kui raamatute järgi riiulil. Mulle, värskele teoloogiatudengile, avaldas sügavat muljet ühe esimesena kätte sattunud essee „Kompromissidest“. Seal hoiatab Masing kokkulepluse eest kuradiga, reaalpoliitilise ebaaususega, ja näitab, et seda maailma ei saa võita, saades üheks tema lapseks. Ta purustab illusioonid inimeste soovist teada tõde või tahta head. Ometi tuleb seista headuse ja tõe eest, rääkides nagu kurtidele, nagu surnutele või neile, kes veel sündimata. Kel kõrvad kuulda, see kuuleb.

Ja kuuliski. Järjest rohkem sai ka neid, kes selles Raikküla mehes märkasid maailmameest, veel enam, maailma ennast, mille piirid on haaramatud. Masing ei sallinud ühtki inimlikku süsteemi ega klassifikatsiooni. Ta pidas neid ebatäiuslikuks ja inimvaimu ahistavaks, kritiseerides neid nagu oskas. Meile, tudengitele, andis see erilise vabaduse ja mõtteruumi. Teisalt, otsekui anarhia olevat korra ema, innustas see meid veelgi enam teenima kirikut kui Jumala riigi ligiolu paika, kus ka aeg ja ruum oma võimu kaotavad. Tänises asises, turureeglite väntsutatud ühiskonnas kuluvad Masingu mõtted marjaks ära.

Masing oli tuleviku mees. Ammu ennem Molotov-Ribbentropi pakti avalikustamisest kõneles ta „kofašismist“ – kommunismi ja fašismi kokkukuuluvusest. Meenutamist väärib ka tema mõiste „kaldarvinism“ - väljendus Calvini sünnitatud kapitalismi vaimu ja fašismi alussambaks saanud Darwini õpetuse sünteesi kohta. Masing pidas Darwinit Vana Testamendi „silm-silma hammas hamba vastu“ põhimõtte õigustajaks ja edasiarendajaks ega arvanud sobilikuks lugeda teda teadlaste hulka. Tänavusel Darwini-aastal võiks põhjalikumalt käsitleda ka seda lähenemisnurka. Arusaamine inimloomusest, sõltumata välistest tingimustest, on ju meie käitumise põhilisi mõjutajaid.

Masing oli veendunud, ei inimene vajab lunastust, vabastamist oma taipamatusest ja suutmatusest. Ta uskus, et on vaja saada uueks ja varem või hiljem see ka sünnib. Hoolimata oma lahterdamisvaenulikkusest manitses ta oma õpilasi ületama joonelisest ja tasapinnalisest maailmanägemist ja mõtlema ruumiliselt, veel parem, paljudimensiooniliselt. Masingu maailmal polnud piire. Ometi oli see maailm, kus valitses headus, õiglus ja ilu ning kus inimene koges Jumalat. Tudengina sain Masinguga kohtuda vaid mõned korrad, tema vari on saatnud aga eluaja.

Mõtlen tänulikult Raplamaa inimestele, kes pole Masingut unustanud. Üle koduläve astudes asub iga laps avastama maailma. On tore, kui see kodupaik pole vangla, vaid seal on eel käinud inimesed, kes teevad isegi kõiksuse koduseks. Kes on otsekui ise sealt pärit. Masingu hämmastavalt rikkalik looming näib seda kinnitavat. Siis tuletab ta aga meile meelde, et see on vaid teetolm, jõudmaks pärlini iga inimese hinges. Aidaku Masingu mälestus sellel pärlil särada.

« tagasi ⇑ üles