Andres Põder: kiriku ehtsus selgub rasketel aegadel. Intervjuu peapiiskop Andres Põderiga

14.01.2009 Ajaleht Eesti Kirik

Uus aasta on juhtinud meid otsekui uude ajajärku, mille märksõnaks on majanduslangus. Kogemused näitavad, et raskel ajal saavad oluliseks hoopis teised väärtused: kokkuhoidmine, üksteisega arvestamine, toetamine. Peapiiskop Andres Põder ütleb intervjuus Eesti Kirikule, et kristlastena saame julgustada raskustes olijaid ja toetada nende usku. Samuti kutsub ta üles kogudusi arendama ja laiendama diakooniatööd.

Möödunud, Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva aasta tõi meile palju pidulikkust ja ühiseid üritusi. Selles ajas oli ülevust, aga ka pingeid. Teie poolt juhitud žürii valis konkursile laekunud tööde hulgast Vabadussõja võidusamba kavandi, mis inimesed justkui kahte leeri lõi. Mida kõik need sündmused Teile eesti rahva kohta rääkisid?

Elame väga põneval ja vastutusrikkal ajal, mil igal kristlastel on eriline ülesanne. Näeme, et rahvas pole homogeenne, pole õieti kunagi olnud. Ja vaevalt sajaprotsendiline üksmeel meid inimestena ka rahuldaks. Juurte kaotsiminek lähiajaloos, maailma plahvatuslik avanemine ja kiiresti kasvanud tehnilis-majanduslikud võimalused suurendavad vastuolusid veelgi. Piirid esimese ja teise, vana ja uue, paganliku ja kristliku Eesti vahel on hägusad ja muutuvad pidevalt. Kes ja kuidas kujundab tuleviku Eesti näo? Jeesus on öelnud, et kui teil oleks usku, võiksite liigutada mägesid. Niisiis sõltub igast ristiinimesest väga palju.

Jõulude eel Terevisioonis esinedes soovisite meile kõigile rohkem hoolivust, märkamist. On inimesi, kes majanduslikule edule orienteerituna on saanud tagasilööke, kaotanud sissetuleku ja töö ning sunnitud muutma oma hoiakuid. Kriisiajad toovad ikka inimesi ka kiriku juurde. Kuidas saame kristlastena neile tuge pakkuda?

Kirik saab olla maa soolaks kahel moel, sõna ja teoga. Esimene tähendab seda, et Jumala sõna kuulutades saame äratada inimestes südametunnistust, motiveerida neid oma keskkonnas, kodus ja töökohal olema hoolivamad, kandma üksteise koormat. Samuti tuleb julgustada raskustes olijaid, toetada nende usku. Teiselt poolt kutsun kogudusi üles arendama ja laiendama diakooniatööd: vajadusel avama supikööke, vahendama riideabi, leidma ja rakendama toimetulekunõustajaid, külastama vanu ja haigeid jne. Mitmed heategevuslikud algatused on kinnitanud meie inimeste valmisolekut teisi aidata. Kogudused saavad siin palju ära teha.

Milliseid raskusi on oodata aastal 2009 kirikule nii materiaalselt kui ka vaimselt? Mida tähendab sellises kontekstis maa soolaks ja maailma valguseks olemine?

Peapiiskopi ülesanne pole olla hädaprohvet. Tulevik on Jumala käes. Küll tuleb meil olla valmis igasugusteks olukordadeks. Jeesus ei maalinud oma jüngritele pilte maisest edust ja heaolust, pigem kannatustest ja tagakiusamistest. Apostel Paulus kinnitas, et oskab elada nii jõukuses kui puuduses. Majanduslikult rasketel aegadel on oluline säilitada kiriku põhistruktuur, esmajoones kutselised töötegijad. Just koguduse liikmed oma annetustega on need, kes saavad kaasa aidata, et vaimulike palgad jõuaksid veidigi järele palkadele väljaspool kirikut. Küllap on vajalik, et ka koguduste töötegijad ja vaimulikud ise üksteise olukorra vastu rohkem huvi tunneksid, kolleegi juurest läbi astuksid või talle helistaksid. Piibli sõnul puhastatakse meie usukulda tules. Maa sool ja valgus ei saa olla eksportkaup, tegus usuväliste või -kaugete tegurite toel. See saab alguse meie isiklikust osadusest Jumalaga. Kiriku ehtsus selgub rasketel aegadel, nagu sõpra tuntakse hädas. Ometi pole häda ja viletsus eesmärk omaette. Parem palugem kordaminekut ja õnnistust.

Vabariigi esimese iseseisvuse ajast on meil ette näidata äsja 70. aastapäeva tähistanud Peeteli kirik. Taasiseseisvumise järel on kerkinud uus kirik Viimsisse, taastatud mitmeid pühakodasid üle Eesti. Norra abiga on EELKs tööl misjonär, kes aitab luua kogudust Mustamäel. Kas sinna linnaossa on planeeritud ka kiriku ehitamist?

Kiriku põhimõte on olla – ka pühakojana – seal, kus on inimesed. Kirik keset küla! Kord on ehitatud kirik ja küla kasvanud selle ümber, kord on külarahvas kiriku alles hiljem küla keskele püstitanud. Mustamäe kohta on veel vara täpseid lahendusi välja pakkuda. Küll kutsuksin üles kõiki, kel huvi ja võimalust, kaasa aitama uue koguduse tekkele ja tööle Mustamäel. Tegelikult on viimase aastasaja jooksul toimunud demograafilised muutused suureks väljakutseks kirikule üle kogu Eesti. Uusi kogudusi ja pühakodasid tuleks rajada veel mitmel pool.

Tartu Pauluse kirikus on alanud suurremont ja äsja koguduse omandisse tulnud Tartu Maarja kirikus seisab taastamine ees. Tartlased tegid suuri annetusi Jaani kiriku taastamiseks ja küllap aitavad nad nüüd ka teisi pühakodasid. Milline on olnud riigi toetus ja kirikurahva enda valmisolek pühakodade remondil ja püstitamisel?

Riiklik toetus realiseerub peamiselt pühakodade programmi vahendusel, mis lähtub kultuuriväärtuste riikliku kaitse põhimõttest. Jõudumööda toetavad seda koguduste omafinantseeringud ja omavalitsuste panused. On ju ka kirikuliikmed maksumaksjad, kelle huvisid tuleb eelarves arvestada. Sihtotstarbeliselt on riigieelarvest toetatud selliseid objekte nagu Tartu Jaani, Narva Aleksandri, Peterburi Jaani, Tallinna Jaani kirik. Kõik see on olnud vajalik ja tänuväärne. Kahjuks on pühakodade programm endiselt alarahastatud. Viie aasta eest programmi alustades planeeriti ligikaudu 65 miljonit aastas. Tegelikkuses pole jõutud isegi pooleni sellest. Tänavu on kogusummaks planeeritud vaid 14 miljonit. Sellega saab ehk jätkata olemasolevaid töid, mitte alustada uusi. Kui vaadata riigi investeeringute mahtu ja jaotust, on eraldis sakraalobjektidele ebaproportsionaalselt väike. Tunnustada tuleb kirikuliikmete oma panust kirikute igapäevasel korrashoiul ja remontimisel. Tänusõnu väärivad paljud sponsorid ja välispartnerid. Viimsi kiriku ehitamisel suutis kogudus kaasata arvukalt toetajaid. Ka Tartu inimeste aktiivsus on hea näide. Kui üks peregi võib soetada maja, peaks motiveeritud kogukond toime tulema ka uue kiriku ehitamisega.

EELK üks tulubaas on koguduseliikmete liikmemaksud (-annetused). Kas see on koguduseti nii suur, et võimaldab õpetajale palka maksta, pühakoda korrastada, tasuda kommunaalteenuste eest jmt? Või vajab kogudus äraelamiseks siiski muid sissetulekuid?

Kui me vaatame EELK 165 koguduse tulubaasi, siis viimastel aastatel moodustavad liikmeannetused sellest summaarselt umbes 13–14%. Koguduse vajadusteks, ka palkadeks, sellest kahtlemata ei jätku, kuigi planeeritava tegevuse puhul võiks just liikmemaksud kanda eelarve põhikoormust. Täiendava osa annab praegu majandustegevus, toetused sõpruskogudustelt, omavalitsustelt ja sponsoritelt, tulud korjandustelt ja ametitalitustelt. Arvestades seda, et meie kogudused on väga erineva suurusega, on mõnes neist tõsiseid raskusi ots otsaga kokkutulemisel ning põhikohaga õpetajat on sageli võimatu ametisse võtta. Näiteks USAs olen kohanud arusaamist, et sajaliikmeline kogudus suudab ülal pidada pastori, majandada koguduseelu ja hoolitseda kiriku eest. Loodan, et meie liikmeskonna teadlikkus ja missioonitunne kasvab ning oleme sinnapoole teel.

Teadupärast riik vaimulikule kogudusetöö eest palka ei maksa. Tagamaks perele normaalset äraelamist on paljud ordineeritud vaimulikud seotud palgateenimiseks lisaametitega või hoopis lahkunud koguduste teenistusest. Näiteks on Otepää kogudus ilma õpetajata just seetõttu, et ei suuda väärilist palka maksta. Kuidas Te taolist olukorda hindate?

Tõsi, koguduse õpetaja palga maksavad kogudused, teisisõnu, koguduseliikmed ise. Meie kirik on tahtnud olla võrdne võrdsete seas ja nagu Euroopas kombeks, on õpetajaameti eelduseks teoloogiamagistri kraad. Koos pastoraalseminariga tähendab see kuut aastat kõrgkooli. Sageli tuleb kõrgkooli lõpetanul tasuda veel õppelaene. On loomulik, et ta teeniks ligilähedaselt sellele palgale, mida vastava kvalifikatsiooniga inimesed ilmalikus ametis. Tuleb au anda vaimulikele, kes sageli poole väiksema palgaga töötavad kirikus. Kõrvalametite pidamine või hoopis vaimuliku kohalt lahkumine on kindlasti haridusliku ressursi raiskamine ning ka inimlikult raske. Seetõttu on oluline kogudustes tõsiselt kaaluda eelarve kujundamist ja õpetajale väärilise palga leidmist.

Kuigi 2008. a võeti EELKsse vastu üks kogudus, nimelt Prangli saare kogudus, on EELKs tegu pigem koguduste kokkukuivamisega, eriti maal. Seda mõjutab kindlasti riigi üldine (kahjulik) regionaalpoliitika. Kuidas suhtute võimalusse, et maapiirkonnad (ka kirikud) jäävad inimestest tühjaks?

Koguduste arv pole taasiseseisvuse ajal vähenenud, vaid kasvanud. Samas on tõsi, et mõnigi piirkond on jäänud inimestest tühjaks ja sealne kogudus kokku kuivanud. Inimeste elupaiga valikut kirik otseselt mõjutada ei saa. Rahvast teenivale kirikule on oluline tema liikmeskonna suurus. Mitmeks koguduseks kirik jaguneb või kus need kogudused asuvad, on otstarbekuse küsimus. Kui see aitab kaasa rahva vaimulikule teenimisele, tuleb väikesi kogudusi liita üheks tugevamaks ning rajada uusi kogudusi ja kirikuid sinna, kus neid seni pole olnud. Niisuguseid otsuseid ei saa teha kergekäeliselt, sest traditsioonidel on suur jõud ja ka väikestesse maakogudustesse kuuluvad inimesed ei tohiks muutuste all kannatada.

EELKs on alanud koguduste juhtorganite valimised, mis kulmineeruvad uue kirikukogu ja kirikuvalitsuse valimistega käesoleva aasta novembris. Milliste väljakutsetega peavad Teie meelest arvestama kiriku uued usaldusisikud?

Kõigepealt tahan uutele usaldusisikutele koguduste eesotsas soovida jõudu ja Jumala õnnistust. Koguduste nõukogud ja juhatused on meie kirikus vaimulikule abiks koguduse usulisel ja kõlbelisel ülesehitamisel. Kuigi nende ülesandeks on esmajoones majanduslike ja organisatsiooniliste küsimuste lahendamine, vajab tänapäevane koguduseelu ka nende vaimulikku panust: palvemeelt, osalemist jumalateenistustel, eeskujuks olemist koguduses. Euroopa Liit on nimetanud alanud aasta innovatsiooni (uuenduste) aastaks. See haakub hästi meie koguduste ees seisvate väljakutsetega: elluviimist ootab EELK uus arengukava, mis eeldab ka arengukava koostamist koguduses, jätkata tuleb eelmisel aastal alguse saanud teenistuslepingute koostamist, peagi trükist ilmuv uus kirikukäsiraamat annab võimalusi uuendada ja aktiviseerida jumalateenistust. Kõiges selles on vaja loovust, üksmeelt ja Püha Vaimu ligiolu.

Aastad 2008–2009 olete EELKs kuulutanud ristimise aastateks. Kuidas kogudused on Teie üleskutsega kaasa tulnud?

Teema-aasta või aasta teema ülesandeks on teadvustada ja tutvustada mõnd olulist probleemi. Ristimine on kiriku esmaseid ülesandeid. Kahjuks on veel kogudusi, kus aastas pole ühtki ristimist, hoolimata sellest, et ristimiste koguarv paaril viimasel aastal on tõusnud. Rõõmustav on, et teema-aasta plakatid ja ristimist tutvustavad voldikud on kogudustes hästi levinud, et paljud vaimulikud on mõttega üllatavalt aktiivselt kaasa tulnud. Korraldatud on teemakohaseid konverentse ja koolitusi, ilmunud on kirjutisi ajakirjanduses. Tänuväärselt palju on selles osas ära teinud ajaleht Eesti Kirik, ristimisest on räägitud raadios ja televisioonis ning mõistagi jumalateenistustel, piiblitundides, laste- ja noorterühmades. Tunnustust väärib, et Eesti Kirikute Nõukogu moodustas teoloogilise töörühma ja asus otsima ristimisõpetuse ühisosa. Aasta on liialt lühike, et teemat ammendada, loodan, et alanud aasta annab siin väärtuslikku lisa.

Millised uued arengud on Kodu- ja Välis-Eesti kirikute ühinemise teel?

Kodumaa kirik ei saa siin kuigi palju ära teha. Nüüd on otsustamiskoht väliseesti koguduste või nende ühenduste, praostkondade käes. Olukorras, kus Välis-Eesti kirik tervikuna on ühinemismõtte tagasi lükanud, on mõeldav rääkida vaid üksikkoguduste liitumisest kodumaa kirikuga. EELK-l ei saa olla argumente nende vastuvõtmise vastu. Meie kirik on rajanud end ühtse rahvakirikuna nii kodumaal kui asundustes, meie põhikirjas on sellekohane punkt ning ka kirikukogu pidas eelmisel aastal õigeks kodu-ja väliseesti luterlaste ühtsuse taastamist ning andis kirikuvalitsusele vajalikud volitused. Et küsimus puudutab eelkõige koguduste vaimulikku teenimist, ei ole oluline niivõrd kirikute organisatsiooniline ühinemine, kuivõrd koguduste kuuluvus – vastutab ju iga kirik esmajoones oma koguduste eest.

Te korraldate poliitikute ümarlauavestlusi ja juba kolm aastat kristlike väärtuste konverentse, kus osalevad poliitikud ja kirikute esindajad. Kuidas ja mille kohta küsitakse ühiskonnas kiriku arvamust?

Ümarlaud ja konverentsid on kirikule vaid üks võimalus paljude seast oma arusaamu avalikkusele esitada. Tegelikult tegelevad sellega ühel või teisel kombel kõik kristlased. Samas tuleb arvestada, et ka kirik ise on vaid üks paljudest arvamuskujundajatest ja pole kaugeltki endastmõistetav, et temalt küsitakse või teda kuulatakse. Kuuleb ikka see, kel kõrvad on, et kuulata. Seepärast on äärmiselt tähtis, et inimesed saaksid juba oma kodust ja kogudusest kaasa Jumala sõnale avatud meeled. Tavaliselt taibatakse kirikult küsida siis, kui midagi on viltu, näiteks eetika või sotsiaaltöö vallas. Ka kirik ise peab õppima, et suuta vastata ning kuulutada käsku ja evangeeliumi tänapäevase elu kontekstis.

Millisena jäi Teile kui peapiiskopile ja pereisale meelde aasta 2008?

2008 oli nii töö kui rõõmu aasta: meenub uue liturgiaraamatu käsikirja valmimine, kiriku arengukava heakskiitmine, osalemine Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamises, Usuteaduse Instituudi õppekavade akrediteerimine, uute vaimulike ordineerimine ja palju muud. Sain ka teist korda vanaisaks. Ajad muutuvad, Jeesus Kristus on seesama eile, täna ja igavesti.

Küsis
Sirje Semm

« tagasi ⇑ üles