Ajast ja hingest

19.12.2008 „Sirp“

Alles hiljaaegu elasime totaalse materialismi ajal, kus isegi iga hingevärinat tulnuks seletada algosakeste liikumisega. Need ei allu aga vaimu, vaid füüsika reeglitele. Mida siis enam vastutusest kõnelda. Kuidas panna vastutama prootoneid või neutroneid? Loodus ei jaga südametunnistusi. Viimasest saab pigem „sündsusetu tunne“ (Nietzsche). Kui midagi võib olla maailmavaatelt kaldu, siis taoline inimkäsitlus. See kaldpind ulatub mitme põlvkonna näol ka tänasesse päeva, leides Lääne tarbijamaterialismiga põimudes uut elujõudu. Võib-olla on see üks tegureid, miks oleme olnud majanduslikult edukad. Edukad kõiges peale Eesti väärtussüsteemi taasloomise, nagu oma „Poliitilises testamendis“ on öelnud Lennart Meri. Siin peitub meie Achilleuse kand. Destruktiivsed hoiakud ühiskonnas süvenevad. Kevadel võisime lugeda, et alkoholi tarbivad üha nooremad, kooliaasta algul teatati, et keelatud uimasteid on kasutanud juba 30% noortest, oktoobris pidas psühhiaater Jüri Ennet vajalikuks luua uus ametikoht - peaministri asetäitja alkoholismi küsimustes.

Prantsuse teoloog ja sotsioloog Michel Quoist esitab mõjuka pildi pea peal seisvast inimesest. „Pea peal seisad sa siis, kui jätad füüsilisele, oma kehale, käsutamisõiguse. Kui lubad kehal teha otsuseid ja sind juhtida, saad varsti aru, et kõik muud küljed su isiksuses hakkavad hävima…“ Vaimu väärtuse langus ohustab inimest, sest ta soovid, ta loodud masinad, linnad ja kogu maailm – kõik pöörduvad ta vastu. Tõeline inimlik elu eeldab vaimu valitsemist ainelise üle. Terviklikus inimeses on vaimne, emotsionaalne ja füüsiline mitte ainult kooskõlas vaid ka õiges järjekorras.

Nõukogulik materialism oli kahepalgeline. Ühelt poolt püüti hävitada senise moraali ja religiooni reegleid, alavääristada ideid ja tehes inimesest vaid mateeria produkti. Teisalt kuulutati mateeria arengumootoriks kommunismiidee, mille teenistusse iga algosake vaimustunult pidi astuma. Taasiseseisvumisel põlustati seegi komsomolipõlvkondade aateline alus, sest „uus inimene” oli osutunud sotsiaalseks Frankensteiniks. Mis jäi järele? Petetud, identiteedi kaotanud indiviid. Võib mõista, miks ideede ja aadete asemel valitseb sageli küünilisus ja apaatia, miks sõna eetika tekitab mõnes poliitikus või kirjamehes vihase reaktsiooni. Kui ei meeldi, kaeba kohtusse, kõlab moodne õpetus. Kristlike väärtuste asendumises selliste ilmalike väärtustega nagu rikastumine, lõbu ja kõikelubatavus pole muidugi süüdi füüsikud vaid mateeria ideologiseerimine. Täienduseks rahvusvahelise eestlase Ignace Lepa „Moodsa ateismi psühhoanalüüsile“ vajab tänane Eesti laiahaardelist, lausa rahvusvahelist väärtusteadvuse analüüsi.

Siia maailma sündiv laps tajub kurbust, maailmavalu ja ahastust ka siis, kui tal ei tule taluda koduvägivalda ega koolikiusamist. Virguva tunnetuse esimeseks tunnuseks on soov surra, on öelnud Franz Kafka. Alles hiljaaegu kirjutas Evi Arujärv („Üksildase lapse meenutuseks“ Sirp 12.09.2008), et suurem osa tema lapsepõlvest ja noorusest möödus sügavas, hirmuga piirnevas hämmingus olemasolu kui sellise käsitlematuse üle – ja sellega seoses ka kõigi sotsiaalsete toimingute tinglikkuse ja tühisuse üle. Vaadata tuli „näivuse ja nimede taga haigutavasse tühjusse.“

Seegi on inimkogemus ja -õigus. Seda ei saa ravida antidepressantide, agara vaba aja sisustamise või aina suuremaid tuure võtva meelelahutustööstusega. Ehk ei tulene suurenev alkoholi- ja narkotarbimine üksnes tootjate rahahimust, ebapiisavatest seadustest, puudulikust kasvatusest. Äkki väljendub selles ka kurikuulus „rõhutud kreatuuri õhkamine“? Eksistentsiaalne tühjus on sarnane tühja kõhuga, millele pole süüa antud. Evi Erujärve tunded ja hinnangud pärinevad ajast, mil inimene oli jäetud ilma idealismist, ammugi Jumalast.

Iial ei tea, mil hing on meeleheitel. Ka hästikorraldatud ühiskonnas võib leiduda tagatuba, kus helendav kuvar kutsub hävitama ennast ja teisi. Raamatus „Kurat ja armas Jumal“ laseb J. P. Sartre ühel oma tegelasel öelda: „Kui eksisteerib Jumal, siis ei ole inimene midagi; kui eksisteerib inimene…“ siis on ta ühtaegu üli- ja ebainimene, üksinda tühja taeva all. Ja tema otsustab kõik. Meie armsast „koolitulistajast“ Joosep Tootsist tegi ajakirjandus hiljaaegu koolikiusaja musterkuju. Seejuures unustati tunnustada köstrit, olgugi kehva pedagoogi, kelle käe all Joosepist sai ontlik noorhärra ja mõisavalitseja. Võib-olla polnudki sõnakõlksuks Joosepi mõttevälgatus, et just köster õpetas teda oma hinge eest hoolt kandma?

Kes õpetab täna noort inimest hinge eest hoolitsema? Või pole hinge olemaski? Tõesti, raske on seda laboris mõõta, kaaluda ja pildistada. Piirid on ees, kui biheivioristlikult me ka ei püüaks. Lagunev isiksus ei vaja meelelahutust vaid meeleparandust. Kui väärtusprogramm, mida ühiskond pakub, ei sisalda usku vaid üksnes unustust, jäägu inimesele õigus olla õnnetu.

Küllap maksab ka Eesti kohta Jacques Delors’i tuntud mõte, et Euroopat ei saa rajada ainult majanduslikele ja juriidilistele seadustele, et Euroopa vajab hinge. Võiksime isegi öelda, Eesti vajab vaimu. Õhutas ju Jakob Hurt meid saama vaimult suureks. Mis vaim see on? Nii nagu prantslase mõttekäigus on nähtud viidet Euroopa kristlikele juurtele, on kirikuõpetaja Hurda sõnade taga põhjust näha esmajoones usulist meelsust. Püüdes vaimselt tervendada ühiskonda, pole põhjust seda tõdemust ignoreerida.

« tagasi ⇑ üles