« tagasi
Väärtused ja Eesti ühiskond
04.11.2008 25.10.2008 Postimees
Õpetades gümnaasiumi lõpuklassides filosoofiat, lasin mitmel aastal kirjutada essee «Minu kujutlus iseendast». Neid lugedes tabas mind kirikuisa Tertullianuse mõte, et inimhing on loomu poolest kristlik. Nii valdav oli soov näha end heana. Ainus tõsine mure oli, kuidas tulla toime halvaga enda ümber ja enda sees. Üks õpilane kirjutas: «Suures armastuses loon, kiusus hävitan.» Teine tõdes: «Võin öelda vaid, et olen inimene, kes on jõudnud haruteele, kuid suund, kuhu minna, pole selgunud.» Arvan, et nii on lugu kogu meie noore ühiskonnaga.
Enne kui kõnelda väärtuste tähendusest ja väljavaadetest tänases Eestis ja Euroopas, tuleks lühidalt skitseerida, milles on kristlike väärtuste eripära. Määravaks osutub siin küsimus väärtuste päritolust. On nad lihtsalt mingi koosluse statistilised eelistused, omandades seeläbi automaatselt hinnatavuse ja normatiivsuse? Siis tuleks väärtuslikeks pidada ka negatiivseid trende – viinalembust või laiskust – ja nendega leppida. Või on väärtused arukad, pragmaatilised lahendused, inimlikud kokkulepped? Sellisteks võiks olla ka rahvalikud tõdemused, et huntidega koos tuleb uluda ja teha võib kõike, ainult vahele ei tohi jääda. Kas on väärtused relatiivse maailma personaalsed päästerõngad või on neil ka objektiivne sisu?
Teoloogiliselt vaadatuna on väärtused väga tihedalt seotud ontoloogiaga, inimese arusaamaga iseendast ja maailmast, kus ta elab. Nad tulenevad inimese olemusest Jumala looduna ja väljendavad tema jumalanäolisuse põhitunnuseid. Usulise väärtuseetika teine eripära tuleneb väärtuste omavaheliste suhete probleemist. Tänapäeval seisame silmitsi erinevate väärtuste uputuse, kaose ja kokkupõrkega. Tübingeni ülikooli professor Eberhard Jüngel kõneleb raamatus «Väärtusetu tõde» väärtuste türanniast. Tema meelest riputatakse nõnda hinnasilte ja asjastatakse inimsuhteid, veel enam, need tuuakse konkureerivana turule, kus otsustav on kasumlikkus.
Moraalilugeja on siis nagu Kairo kaupmees, kes läbisegi oma kaupa pakub. Praeguses Eestis valitseb tõsine oht, et meie tajude tundlikud alad, eetika ja esteetika, täidetakse eksistentsiaalse tühjuse õõnsa kõminaga.
Väärtuste paljususes on püütud luua süsteemi ja otsitud tarkade kivi – ülimat väärtust, mille vahendiks ja osaks ülejäänud oleksid. Sageli on selliseks summum bonum’iks peetud mingit immanentset hüve: naudingut, õnne, heaolu vms. Kristliku eetika siht on transtsendentne. Jüngel rõhutab, et kristlik tõekogemus võimaldab enamat, kui hetketegelikkus lubaks. Teisisõnu, nõudke kõigepealt usku (Mt 6,33), siis antakse kõlblus pealegi. See on elupuu ontoloogiline tüvi, mis annab inimesele tema sirgeselgsuse ja väärikuse ja millel sotsiaalses mõttes on oma oksad ja viljad. Hoolimine ja armastus on selle seose esmaseks järelmiks. Ehk küll veidi ühekülgselt, illustreerib seda arusaama Lev Tolstoi, öeldes essees «Usk ja moraal»: «Katsed põhjendada moraali usust lahus on nagu laste katsed istutada ümber neile meeldivat lille, kiskudes ära juured, mis tunduvad ebameeldivad ja ülearused, ning pistes ta juuretuna mulda.»
Kui terved on juured? «Oleme olnud edukad kõiges peale Eesti väärtussüsteemi taasloomise,» tõdeb president Lennart Meri oma «Poliitilises testamendis». Mida ta silmas peab? Võtan julguse vastata tema enda sõnadega EELK 80. aastapäeval peetud kõnest, kus ta nimetab väljaöeldut läkituseks: «Kirik on läbi sajandite olnud meie ühine katus, meie kindel kants. /…/Meie rahvas vajab täna kirikut enam kui eales varem, Eesti Vabariigi taastamisel riigiks, kus valitseks õigus ja õiglus, halastus ja eneseohverdus.» 2000. a iseseisvuspäeva kõnes sõnastab ta ühe teemapunkti: «Jumal.» Seal ta ütleb: «Oleme palju juurte puudumist pärinud Vene koloniaalajast, igapäevane ülbus käitumises, tänaval, rahajõmmide enesekindel ja justkui iseenesestmõistetav praalimine sealhulgas. Ja selle sallimine ja eeskujuvääriliseks pidamine samuti. Seda ei ole Eestis kunagi varem olnud. Siin näen suurt väljakutset meie kirikule ja usukasvatusele; moraaliõpetus peaks meie lastesse jõudma juba koolis, kodust rääkimata. Vene ajal põlu all olnud kirik ei ole veel taastanud seda seisundit ühiskonnaelu mõjutajana, mida temalt ootab üks küps ja euroopalik ühiskond. Siin on teha veel palju tööd ühiskonna vaimse kvaliteedi parandamisel.»
Miks president sellest nii harva kõneles? Ilmselt tajus ta oma rahvast hästi tundva mehena, et selle mõistmiseks ja vastuvõtmiseks pole ühiskond veel küps. Tänapäeva Eesti eetilist olukorda kirjeldades teeb Meri siiski olulise tähelepaneku – meie juurtetus tuleneb idast. On suur eksitus samastada Eesti ühiskonna ilmalikkust lääne sekulaarse eluhoiakuga. Lääne ilmalik humanism on läbi imbunud kristlusest, respekteeriv ja pehme. Meie sekulaarsus on bütsantslik, kujunenud antikristliku autokraatia tingimustes, mis sünnitab üheaegselt isikukultust, orjameelt ja teisi ebaväärtusi. Bütsantslik on ka see, kui vaimubojaarid meedia vahendusel üksteisele, vahel ka Jumalale, ära panevad, kaasinimesi alandavad ja laia elustiiliga ärplevad. Eesti tervikuna on valinud teise tee.
Võrreldes Eesti Vabariigi põhiseaduse usuvabadust puudutavaid sätteid ENSV konstitutsiooni omaga, ilmneb suur vahe. Nõukogudeaegne sõnastus kõneles kiriku riigist ja kooli kirikust lahutamisest ning liitis sinna usuvastase propaganda vabaduse. Eesti Vabariigi põhiseadus mitte ainult ei loobu neist punktidest, vaid kõneleb usuvabadusest positiivses tähenduses ja näeb väärtusena mitte ainult usuvabadust, vaid ka usku ennast. Analoogselt ei tähenda südametunnistuse- ja mõttevabadus vaba olemist mõtlemisest ja südametunnistusest, vastupidi, et need ikka olemas oleks.
Kristlus aatelise maavarana on Eestis kindlasti olemas, vahest ainult sügavamale vajunud. Selle moodustab meie ajalooline kultuuritaust ja praegugi ühiskonna suurim, kristlikul alusel organiseerunud kogukond. Uuringute põhjal on kiriku usaldusväärsus endiselt kõrge. See seob meid Euroopaga. Mis meid seal aga ees ootab? Muidugi võib rääkida Õhtumaa allakäigust, multi-kultiist, hinge kaotsiminekust. Siiski püüab Euroopa Liit kujundada end üha enam väärtuste liiduna, kaasates nende väärtuste sõnastamisse ka kirikud – on ju enamik Euroopa rahvastikust kristlased.
Tulles kristliku väärtustraditsiooni ja Eesti kooli seoste juurde, ei saa mööda meie esimesest haridusministrist ja pedagoogikaprofessorist Peeter Põllust. Tema seisukohad kõlavad aktuaalselt praegugi. «Kui tahame kindlustada Eesti rahvusriigi tulevikku ja võita praegusaja sisepoliitilised ja majanduslikud raskused, siis peame kõige suuremat tähelepanu pöörama rahva vaimsete ja kõlbeliste varade hoiule, elustamisele ja kasvatamisele…» ütleb ta raamatus «Lastest tuntakse meid». Vahetult enne 1923. a rahvahääletust, mis usuõpetuse kooli tagasi tõi ja näitas selgesti eestlaste rahvuslikku identiteeti ristirahvana, kirjutab ta: «Vastus määrab meie kultuuriliste püüete suuna, tema orientatsiooni: kas tahame põhjendada oma olemist ja oma tegevust kui rahvas ainult sellega, mis käega katsutav, silmaga nähtav, või tahame kogu oma püüdmist ühendusse seada üle aegade ulatuvate igaveste väärtustega…» On need väärtused ka meile olulised ja pühad? Mida teeb tänapäeva ühiskond ja kool selle heaks?
Arvan, et just siin on üks meie ellusuhtumise ja pedagoogika kitsaskohti. Inimene, kellele ei ole miski püha, kes millegi ees risti ette ei löö, ei ole usaldusväärne. Temalt võib kõike oodata, tal puuduvad eetilised piirid ja piiritletud väärtused. Püha on juba olemuslikult seotud piiridega, isegi sõltumatult sellest, kas seda mõistetakse ilmalikult või religioosselt. Dr Arne Hiob oma uurimuses «püha» kohta leiab, et «ka pühadus, mis säilib ilmalikes tingimustes, vastab püha algtähendusele: «püha korra»… vastandiks on endiselt piiridest üle astumine.» Kuid nagu ilmalikust religioonist saab rääkida üksnes tinglikult, saab ka ilmalikult mõistetud püha olla vaid tinglikult püha.
Püha selle klassikalises tähenduses on tingimatu. Iseasi, kuidas see pühadus inimelus kajastub ja kõlbluseks muutub. Selle tee otsimisele ja rakendamisele tuleks keskenduda enam kui seni tehtud. Maie Tuulik kasutab kirjutises «Vastuoluline inimene» mõistet «kõlbluse toit» ja nimetab esimese roana religiooni. Loomulikult on meie ühiskonnas küllalt neid, kes seda pelgavad, sest inimest, kellel on selge pühadusetaju, ei ole kerge manipuleerida poliitika või turu kultustrendidega. Ta ei vaja televisiooni «tõehetke».
On tõsi, et praegune ühiskond ei suuda anda tugevat eetilist identiteeti. Ometi ei oota ega vaja noored küünilist kõikelubatavust, mida pidulikult ka postmodernseks relativismiks võiks nimetada, vaid ideaale ja eesmärke. Heaks taganttuuleks siin on näiteks Maie Tuuliku vastilmunud «Õpetaja eetika». Ta lõpetab selle mõttega, et «inimene ei ole eesmärk omaette mitte sellisena, nagu ta on oma loomulike kalduvuste ja õnneihaga, vaid sellisena, nagu ta võiks olla».
«Ükski maailm ei ole mõeldav vertikaalsuseta,» on öelnud Mircea Eliade, ja juba üksnes sellest faktist piisab transtsendentsuse esilekutsumiseks, kus mingil kujul avaneb ka «taevane sakraalne».
Pühaduse mõiste on ühtaegu laiem kui religioon ja laiem kui ilmalik sfäär, võimaldades muuski osas ühist suhtlusplatvormi. Niipalju kui võimalik, tuleks eri maailmavaadete esindajatel hoiduda luige, haugi ja vähi rollist ja reastuda üksteise taha nagu naeri väljatõmbajad, nii et ka väikese hiire jõud võib osutuda määravaks. Lõpuks polegi tähtis, kes esimesena käed külge pani või kes tuli viimasena. Tähtis on tulemus.
Kirjutis põhineb TÜ eetikakeskuse väärtuskonverentsil peetud ettekandel.
« tagasi ⇑ üles