LASK, LAPS JA LUNASTUS

20.12.2007 Videvik

Tänavuse aastalõpu juhatasid sisse koolipoisi surmavad püstolilasud Jokela koolis Soomes. Need tekitasid laialdase vastukaja küsimuste näol: Miks, kas ja millal? Küsitud on sedagi, kas süüdi on filosoofia? Oli ju noor kurjategija uurinud Platonit ja Nietzschet.

Mõttemängu uperpallid

Filosoofia on valdkond, mis kompab olemise ja inimmõtte piire ning küllap leidub seal äärmusi, mis võivad saada lausa eluohtlikuks. Kuidas ületada lõhet tegelikkuse ja soovitava vahel? Mis on asjade põhjus ja põhjendus? Need küsimused ei jäta külmaks ühtki põlvkonda. Piiritu põhjendamiskihk võib muuta küsitavaks kogu olemasoleva, sest viimsed vastused pole meie käes. Sama alarmeeriv on, kui keegi arvab end teadvat lõplikku tõde. Rahvatarkus ütleb: üks loll oskab rohkem küsida, kui sada tarka vastata. Ilmselt tuleb midagi omaks võtta ka lihtsalt etteantusena, alusena meie arutlustele ja tunnetusele. Nimetatagu seda aksioomiks, postulaadiks, asjaks iseeneses, Jumalaks või ilmutuseks.

Me ei pääse sellest põhjendamise ja põhjendamatuse pingest, see kuulub inimeseksolemise juurde. Filosoofiat ei saa süüdistada. Küll tuleb vastutada valikute ja järelduste eest, mida siin tehakse. Üks valikutest on: Kas panustada iseendale või Jumalale? Nietzsche kuulutas „Jumala surma“. Tema meelest aheldavat ja alandavat Jumal inimest oma ideaalide ja nõuetega. Ta nimetab südametunnistust sündsusetuks tundeks, juutlik-kristlik-kodanlik-demokraatlikuks igandiks. Armastus ja kaastunne on vaid nõrkus - allakäigu ja kõige halva põhjus. Kõlblus ei seisne headuses vaid tugevuses. „Mitte inimesed, vaid „üliinimesed“ on eesmärk,“ väidab ta. „Üliinimese“ sündi ei usalda ta isegi evolutsiooni hoolde, sest looduski soosivat vaid keskpärast. Õhutades võimutunnet, kutsub tugevaid ennast ise maksma panema. Ta usub, et nõnda lunastatakse Euroopa ja inimkond. Me ei oska hinnata Nietzsche mõju 20. sajandi tragöödiatele. Teame aga, et siis, kui Nietzschet eluõhtul tabas nõdramõistuslikkus, viis sügavalt jumalakartlik ema, kes oli väga valusalt talunud poja taganemist kõigest, mida ta kalliks oli pidanud, ta varjupaigast koju, et tema eest hoolitseda. Uskliku ema südames polnud kustunud ohvrivalmis armastus.

Armastuse valik

Meie aeg ei armasta lunastuse mõistet. See aga, et noor inimene on valmis tapma teisi ja iseennast, tuletab seda valusalt meelde. Lunastuse vajadusest räägib paljude noorte sisemine rahutus ja protest, ennasthävitav põgenemine alkoholi ja narkootikumide võlumaailma. Jumalata jäetud inimhinge õhkamine, kogu maailmale vastanduv väljapurse, paneb küsima inimlike võimaluste järele. Tohtrid teevad ettepaneku väljastada lastele antidepressante (Jaan Olari 23. novembri Terviselehes). Psühholoogiline ja psühhiaatriline tugi on kindlasti ülitähtis. Ometi ei saa kujunevat maailmavaadet ja maailmapilti ravida tablettidega. Seda vahendavad keskkond ja kultuur, elustiili soositud rõhuasetused ja eelistused. Isegi siis, kui me ise ei kiida heaks hoolimatust, egoismi ja asjakultust, võib juhtuda, et noor inimene jääb ilma tähelepanust, armastusest ja tunnustusest, mis tuleks väljastpoolt – otsekui kingitus ja lunastus. Võib-olla pole nad õppinudki seda märkama ja hindama. Ka Jumala armastust mitte. Me ju ei vajavat lunastust. Elame ikka veel võimuka enesekehtestamise mõttevoos nagu Nietzsche.

Jeesuse sündimise sõnum on: maailma lunastamine ei tulene inimesest endast ega tema jõust. Inimene peab laskma seda endale kinkida ja võib seda vastu võtta vaid kui puhast armu, kui antust, millele tugineb inimelu. „Ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Päästja, kes on Issand Kristus“, teatab ingel karjastele. Jeesus ei ole saabunud „üliinimene“ – ei evolutsiooni tipuna ega jumaliku kõikvõimsuse kehastusena. Vastupidi, „ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani“ (Fl 2:8). See on ennastohverdava armastuse proklamatsioon, rõõmusõnum. Jumal on meid enne armastanud. Enne, kui meie armastusest aru saame või armastada oskame. Selles peitub inimese algupärane suursugusus. Seda pole vaja vägivallaga tõestada ega meelemürkidega asendada. Jeesuses on Jumal istutanud viljatusse ja lootusetusse inimkonda uue alguse. „Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on tekkinud“, sõnastab apostel Paulus (2Kr 5:17)

Tegelikult on iga inimene midagi ütlemata uut, midagi enamat kui kromosoomide summa või oma keskkonna produkt. Seda enam Jeesus, kes „ei ole sündinud verest, ei liha tahtest ega mehe tahtest, vaid Jumalast.“(Jh 1:13). Sellepärast nimetab Piibel teda teiseks Aadamaks, kelle läbi saab alguse meie kõikide uus inimeseks saamine, meie jumalanäolisuse taastamine.

Päästetud tulevik

Inimene ahmib endasse maailma, püüab omastada ja allutada nii palju kui võimalik. Võitja olevat ju see, kellel surres on rohkem. Talitame sageli nõnda ka Jumala auga, sellega, mida tema on teinud ja teeb. Vahel kuuleb ütlemist, et meie rahva saavutused – vabadus, osadus, iseseisvus – ei ole mingi taeva kingitus vaid meie enda pingutuse tulemus. Tõsi: magavale kassile ei jookse ka hiir suhu. Ometi ei tohi alahinnata usku, mis andis jõudu hoolida ja armastada, taotleda õiglust ja headust, teha selle nimel tööd ja vastutada. Viimselt on iga eluhetk arm ja kink. Kui meie pingutusel ei ole Kristuse armastuse korrektuuri, võime leida end taas totalitarismis. Just selliseks on ju kujunenud usuvastased uusaja ühiskonnad. Vääriti mõistetud lunastus sünnitab väärkohtlemist. Kõneldakse rassiviha kasvust, koolivägivallast, hoolimatusest kaasinimeste vastu tänaval. Märkimisväärset osa meie rahvast on juba tabanud totaalne muutumine - mitte paremuse vaid halvemuse suunas. Kas Eesti ja ta inimesed on kaotanud headuse allika ja suured sihid?

Usun, et ei. Suundaandvaks sõnumiks on seegi, et oleme Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamist alustanud jõulukuuga ja sünnipäevakontsertidega kirikutes. Jeesuse sünd on see jumalik kink, mis lunastab, annab uue armastuse ja teenimisülesande. Mitte võim, vaid Vaim, mitte inimene ise, vaid Inimese Poeg – Kristus! Mis saab olla ülevaim igatsusest ja eesmärgist, et Jumala tahtmine sünniks maa peal nagu taevaski? Eesti Vabariik loodi kristlaste riigina. Kas suudame ta sellisena taastada ja säilitada? Kindlasti. Vaja on vaid mõista lunastuse vajadust ja võimalust. Tulevik on õnnistatud siis, kui elame seda igaviku võtmes.

« tagasi ⇑ üles