Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
« Tagasi uudiste juurde

Peapiiskopi kõne märtsipommitamise mälestuspalvusel 2020 Niguliste kirikus

Märtsipommitamise mälestuspalvus
9. märts 2020, Niguliste kirik
Urmas Viilma, peapiiskop 

Esimest korda koguneti märtsipommitamise ohvreid mälestama Siselinna kalmistule ja Harju tänavale 1989. aastal, mil möödus 45 aastat Tallinna suurpommitamisest. Samal aastal ilmus KGB-ga pidevalt kimpus olnud, 1984. aastal asutatud punk-rock ansamblilt Velikije Luki kassett-kogumik „Jõuluks koju“. Sellel kogumikul oli üheks bändi tuntumateks lugudeks saanud laul “Tallinn põleb”. 

Tsiteerin laulu sõnu:

Enne kella kuut veel polnud juhtund midagi
“Moskva” ees ei olnud kedagi
Imeline pinge oli õhus tunda vaid
Siis kui uksest sisse astusin

Istun külma kohvi taga, õhk kuumeneb
Kardin liigub, aken sisse lendab
Nagu kokkuräägitult kõik sinna vaatame
Silmad vastu tulelõõmale

Ennäe – Tallinn põleb!
Tallinn põleb!
Tallinn põleb!
[Hurraa!]

Tuli algas veerand seitse, süttis raginal
Paarikümnes kohas korraga
Nagu kuivad pilpad majad võtsid järjest tuld
Põleng veeres üle Tallinna

Kabuhirmus inimesed ringi jooksevad
Leekide eest varju otsivad
Ei suuda nende nõrgad jalad päästa enam neid
Tulelõõm kõik kinni püüab nad

Ennäe – Tallinn põleb!
Tallinn põleb!
Tallinn põleb!
[Hurraa!]

/…/

Vabaduse väljakul, kus laulu kirjutamise ajal asus kohvik „Moskva“, tegutses 1944. aastal kohvik „Kultas“. „Kultase“ kohta on teada, et kohvik oli olnud pommitamisõhtul avatud. Punklaul oli keerulistel aegadel kirjutatud viitena Tallinna traagilisele, kuid moonutatud ajaloole. Laulusõnades ebakohasena tunduv hüüe: „Hurraa!“ viitab tegelikult küünilis-irooniliselt pommirünnaku korraldajate ja läbiviijate päritoluriigile. 

„Miski pole muutunud — linn põleb edasi nii otseses, kui kaudses mõttes“, kommenteeris laulu kestvat sõnumit Ivo Uukivi, esinejanimega „Munk“ pärast 2007. aasta nn pronksiöö rahutusi.

Tal oli õigus – kurjus ei kao. Kurjus muundub, varjub ja tõstab soodsal hetkel taas pead, et süütuid ootamatult ja ülekohtuselt rünnata. Nii sündis, see siis, kui pommid langesid 1944. aastal Tallinna, Narva, Tartu, Jõhvi ja Pärnu peale. Mitmele linnale aastate kestel isegi mitmeid kordi. Kõige hirmsam ja hoiatavam on aga see, et paljudes paikades maailmas langevad süütute inimeste, nende kodude peale pommid ka täna. Ja linnad põlevad… 

Sellele kurjusele annab erilise jõu ja hoo kurjade inimeste kätte koondunud võim. Selline kurjus võib tõsta pead igal pool ja igal ajastul. Peame olema valvel!

Rahvana jääme aga püsima ühist jõudu koondades ja ühiste väärtuste eest seistes, usus ja lootuses, et Jumal, kelle peale me oma lootuse paneme, pöörab oma jõu kurjuse vastu nõnda, nagu Vana Testamendi Laulik seda 33. Psalmis kirjeldab:

„Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind. Sest mina olen Issand, su Jumal.“ Ps 43:2-3

Palve. Armuline Jumal, me mälestame täna kõiki, kes on kannatanud kurja. Eriliselt mõtleme palves kõigi nende peale, kes hukkusid märtsipommitamise ajal Tallinnas, Narvas, Tapal ja Tartus. Palvetame ka nende eest, kes hukkusid varasemates või hilisemates pommitamistes samadele linnadele, või samal põhjusel ka Narva-Jõesuu, Pärnu ja meie põhjanaabrite pealinna Helsingi pommitamises. Paneme eestpalves Sinu ette kõigi hinged, kes kannatasid ja surid kommunismi ja natsismi kuritegelike režiimide tegevuse tagajärjel Eestis, mujal Euroopas või maailmas. Võida, Issand, Sina kurjus ära rahvaste hulgas, aga ka igaühe südames asendades see armastusega. Anna, et meie Maarjamaa rahvas ühes oma juhtidega võiks teenida Sind ja üksteist armastuses, et meil kestaks rahu. Aamen. 

Prindi