Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
« Tagasi uudiste juurde

Peapiiskop Urmas Viilma kõne jõulurahu väljakuulutamisel 13.12.2020

PEAPIISKOP URMAS VIILMA KÕNE ÜLE-EESTIMAALISE JÕULURAHU VÄLJAKUULUTAMISEL JÕGEVAL

Peapiiskop Urmas Viilma ja president Kersti Kaljulaid süütavad Jõgeva jõulupuul advendiküünla.

Armsad sõbrad!

Ootame jõulude saabumist – jõululapse sündi. Pühakirjas öeldakse, et jõuluööl sündides sai Jumal inimeseks.

Kui aegade alguses inimest luues valmistas Jumal inimese OMA näo järgi, siis jõuluööl toimus vastupidine – Jumal võttis inimese näo.

Jeesus sündis tavalise lapsena, üsna tavalises peres isegi tänases mõttes. Pere, kus Jeesus sündis ei olnud norm- ega ideaalpere. Ka ei sündinud Jeesuslaps tollaste tavade kohaselt turvalistes oludes oma kodus, kus oleks tagatud soojus, puhtus ja abi lapse vastuvõtmiseks. Jeesuse sündimine erandlikel asjaoludel kinnitab meile, et Jumal on leplik ega ole valiv. Nõnda sünnib jõululaps igal jõuluööl igasse perre ja igasse kodusse.

Nõnda tahab Jumal olla meie kõigi, täiesti tavaliste inimeste näoga, sõltumata ükskõik millisest eristuvast asjaolust. Sellega annab ta kogu inimkonnale sõnumi – iga inimene on Jumala näoline ja Jumal on omakorda iga inimesega ühte nägu.

Me oleme nii sarnased, samas nii erinevad. Igaüks meist on omanäoline. Samas ei ole võimalik inimest ajada segamini ükskõik millise teise Jumala poolt loodud olendiga.

See tähendab, et meie jumalanäolisus väljendub kindlasti meie füüsilises inimkujulises väljanägemises. Kuid mitte ainult.

Kahjuks me teame, et inimene võib muutuda kurjaks ja loomastuda – nii oma tegudes, oma mõtetes ja sõnades. Sellest annab tunnistust vägivald meie ümber – tänaval, liikluses, ühismeedias, kahjuks ka koolis ja kodus. Vägivald, olgu füüsiline, verbaalne või vaimne, ei ole jumalanäolisuse, vaid hullunud ja haigestunud looma tunnus. Isegi mitte loomulikult oma instinktidest ja vajadustest lähtuvalt käituva looma tunnus, kes toimib vastavalt oma loodupärasele olekule, vaid hullunud või kurjaks dresseeritud looma tunnus.

Järelikult teeb meid – inimesi – jumalanäoliseks ka veel miski muu kui ainult meie väljanägemine.

Täna on siin meie kõigi näod pooles ulatuses kaetud. Koroonaviiruse üks suur positiivne õppetund on olnud see, et me oleme hakanud rohkem üksteisele silma vaatama. Inimese silmadest on võimalik lugeda välja palju – kurbust ja rõõmu, armastust ja vihkamist, hoolivust ja põlgust. Kuid ka silmad üksi ei tee meist veel jumalanäolisi. Kui kataksime oma palge üleni kinni, milles väljenduks meie jumalanäolisus siis?

Kõige ilmsemalt väljendub meie jumalanäolisus armastuses, mis väljendub meie mõtetes, meie sõnades, ja eriti, meie tegudes.

Jumalanäolised ei ole ka ainult osa inimestest. Kõik inimesed, isegi ka kõige erinevamad meist oma väljanägemises, oma arusaamades, oma eelistustes ja maailmavaadetes, on jumalanäolised.

Jeesus kasutab meie kõigi kohta sõna – ligimene. Ei ole ka nii, et üks inimene on mulle ligimene ja mina talle, kuid kellegi teise puhul see nõnda ei ole. Me kõik oleme ligimestena ühenäolised – jumalanäolised. Vaadake peeglisse või vaadake üksteisele otsa ja te teate, et just sellise näoga sündis ka Jeesuslaps jõuluööl.

Jõulurahu, mille täna siin välja kuulutame, meenutab meile, et ligimestena peame üksteiselt andeks paluma ja üksteisele andeks andma, sest RAHU ja ARMASTUS on Jumala poolt loodud inimese kõige loomulikum ja algupärasem olek. Selle rahu ja armastuse saavutamise nimel peame aga teadlikult vaeva nägema ja pingutama – see ei tule iseenesest.

Meid aitab teadmine, et rahus ja armastuses elades oleme jõuluööl sündiva Jõululapsega kõige rohkem ühte nägu. Kui meil on rahu ja armastus isekeskis, tunneb jõululapsena sündiv Jumala Poeg meis kõigis ära oma õed ja vennad – Jumala lapsed.

Armastus teeb meid kõiki jumalnäolistena ühe perekonna liikmeteks – siin meie ühises suures Eestimaa peres.

Kuulutan välja ülemaalise jõulurahu Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel! Aamen.

Prindi