Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
« Tagasi uudiste juurde

Peapiiskop Urmas Viilma jutlus Jakob Kuke piiskopiks ordineerimise 100. aastapäeval

Jutlus – Jh 21:15

6. juuni 2021, Jakob Kuke piiskopiks pühitsemise 100. aastapäev

Tallinna Toompea Kaarli kirik

Minu kaelas on kullast piiskopirist, mille Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom 1921. aasta 5. juunil Tallinna Toom-Kaarli kirikus EELK esimese piiskopi Jakob Kuke piiskopiks pühitsemisel oma kaelast võttes uuele piiskopile kaela asetas. Selle risti taha on graveeritud pühakirjakoht: Ole mu tallekeste karjane. (Jh 21:15) – Eesti Ew.-Luth. Kogudused oma ülemkarjasele. Sellele tekstile järgneb kaheksa kuupäeva, mis tähistavad seda risti kandnud EELK ülemkarjaste ametissepühitsemise või ametissevalimise kuupäevi vastavalt:

5. VI 1921 – piiskop Jakob Kukk

16. IX 1934 – piiskop Hugo Bernhard Rahamägi

14. XII 1939 – esialgu piiskop ja 1957. aastast peapiiskop Johan Kõpp

26.V 1964 – peapiiskop Johannes Oskar Lauri

14. XII 1971 – peapiiskop Konrad Veem

14. IX 1990 – peapiiskop Udo Petersoo

10. VI 2007 – peapiiskop Andres Taul

13. XI 2010 – EELK ja E.E.L.K. ühinemislepingu Tallinnas allakirjutamise kuupäev, millega kodueesti ja pagulaskirik ühinesid ja eesti kogudusi välismaal ehk diasporaas ei juhtinud enam peapiiskop, vaid piiskop Andres Taul, kes lepingu allakirjutamise järgselt loovutas ka kiriku ülemkarjase risti.

Seda risti ei ole pärast 2010. aasta kiriku ühinemist kandnud enam keegi, sest kodueestis tegutsenud kirik kinkis 1949. aastal EELK peapiiskopiks valitud Jaan Kiivit seeniorile uue kullast peapiiskopiristi, mida on kandnud Jaan Kiiviti järel ka kõik EELK peapiiskopid: Alfred Tooming, Edgar Hark, Kuno Pajula, Jaan Kiivit jun, Andres Põder ja alates 2015. aastast mina.

Arvestades tänase päeva tähendusrikkust – tähistame ju EELK esimese ülemkarjase Jakob Kuke ametisseseadmise 100. aastapäeva – otsustasin just tänasel jumalateenistusel kanda ülemkarjase ameti järjepidevuse tunnusena Jakob Kuke kaela asetatud ülemkarjase risti, et tänase järel see taas – kui omamoodi reliikvia – konsistooriumi arhiivi kindlasse paika hoiule asetada.

Risti taha graveeritud pühakirjasalm „Ole mu tallekeste karjane.“ (Jh 21:15) kõlab tänases kehtivas piiblitõlkes hoopis: „Sööda mu tallesid!“. Need on Jeesuse sõnad Peetrusele Johannese evangeeliumi kõige viimases peatükis, kus kirjeldatakse Jeesuse ilmumist osale jüngritest pärast ülestõusmist Tibeeriase järve ääres, kus jüngrid kala püüdsid. Kala nad seekord ei saanud, kuid koidu ajal silmasid nad kaldal Jeesust, kes samal kombel kui ühel korral ka varem neid juhendas, kuidas nad peavad võrke heitma, et kala saada. Ja nad tõmbasid välja suure saagi, kuid olid sunnitud nooda paadi järel kaldani vedama, kuna nad ei jõudnud seda paati tõsta. Alles kaldal tundsid nad ära ülestõusnud Jeesuse, kes pakkus neile lõkkel küpsetatud kala ja leiba. Edasi loen selle pühakirjasalmi tervikuna, millest on üks Jeesuse fraas graveeritud ka piiskopiristile: „Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?” Peetrus ütles talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Sööda mu tallesid!” (Jh 21:15).

Keila koguduse õpetaja ja sõjaväepastori Jakob Kuke valimine piiskopiks Tallinnas 1919. aastal 10.-12. septembrini toimunud II kirikukongressil senise kirikupea kindralsuperintendant Wilhelm Kentmanni järel kiriku uue põhikirja alusel oli ajalooline sündmus mitmes mõttes. Esmalt tähistas eesti soost õpetaja vastasutatud Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku – vaba rahvakiriku – etteotsa valimine baltisaksa aadli ülemvõimu ja saksa soost vaimulike ajastu lõppu Eestis. Kiriku põhikiri ei tundnud enam vaimulike ametissemääramist baltisaksa aadli või rüütelkonna poolt. Karjaseid valis edaspidi ametisse maarahvas ise ehk eestlastest koguduseliikmed. Hilisem piiskop Hugo Bernhard Rahamägi kommenteeris pärast konsistooriumi liikmete valimist seda sõnadega: “Sellega on loodetavasti ka üks tükk Balti ajaloost hauda maetud, see osa, kus rahval senini midagi ütelda ei olnud, kus tal aga asja enese pärast palju ütelda oleks tulnud.“

Teiseks tähistas Jakob Kuke piiskopiks valimine täiesti uue, täpsemini öeldes endise ja ajaloolise arusaama taastamist kiriku juhtimise korraldamisest. Tallinna piiskopitool oli jäänud vakantseks 1710. aastal, kui Eesti alad läksid Põhjasõja tingimustes Rootsi krooni võimu alt Vene keisririigi koosseisu. Sealt edasi piiskopi ametikohta enam ei olnud ning aastatel 1833–1919 oli Eestimaa kubermangus üksteise järel ametis hoopis seitse kindralsuperintendenti, kelle määras ametisse Vene keiser.

Piiskop Jakob Kuke ametissepühitsemine viidi teadlikult läbi sama korra kohaselt nagu pandi ametisse piiskoppe Eesti aladel Rootsi ajal 17. sajandil, mil Tallinna piiskop pühitseti ametisse Uppsalas. EELK esimese piiskopi ametissepühitsemine toimus 5. juunil 1921 iseseisvunud Eesti Vabariigis ja iseseisvas vabas rahvakirikus, mille oli isegi Venemaa Ajutine Valitsus 15. aprillil 1919 vabastanud Venemaa luterliku kiriku koosseisust. Kuna Eesti luteri kirik ei olnud enam lihtsalt väiksem osa või üksus mõnest suuremast kirikust, vaid oli iseseisev, tuli Tallinnasse meie kiriku piiskopi ametissepühitsemist läbi viima Uppsala peapiiskop Nathan Söderblom koos assistendist Porvoo piiskopi Jaakko Gummerusega.

Tänane jumalateenistus, mis on pühendatud Jakob Kuke ametissepühitsemise 100. aastapäevale, toimub Tallinna Toompea Kaarli kirikus, nagu toimus ka piiskopi pühitsemine sajandi eest siinsamas. Täna eeldaksime, et piiskopiks pühitsemine toimub Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus. Sajandi eest ei olnud see oludest tingituna võimalik väga teravate suhete ja pingete tõttu baltisakslastest ja eestlastest kirikuesindajate – vaimulike ja ilmikute – vahel. Toomkirik oli aga endiselt saksa koguduse ja oma seisusliku eelispositsiooni kaotanud baltisaksa aadli kirik.

Oluline on ka märkida, et Jakob Kuke vastaskandidaadiks piiskopi kohale oli I Kirikupäeval 1919. aasta septembris Estonia kontserdisaalis toimunud valimisel baltisakslaste poolt esitatud senine kiriku kindralsuperintendent Wilhelm Kentmann. Ta kaotas valimistel oma 233 toetushäälega Jakob Kuke 257 vastu. Õhustikku, mis piiskopivalimise ajal valitses, kirjeldab ilmekalt päev hiljem, 13. septembril 1919 ilmunud „Päewaleht“, kus kirjutatakse, kuidas Jakob Kuke kõne ajal kuulavad teda eesti soost saadikud püsti seistes, kuid „saksad katsuwad veel sügawamale istuda. Pärast seda lahkuwad saalist“. Piiskopi ametisseseadmise jumalateenistus sobis Tallinna Toom-Kaarli kirikusse aga väga hästi, sest oli ju tegemist omaaegse Toomkoguduse eestikeelse osaga, kes enesele Tõnismäele kiriku oli rajanud ja Toompea mäel asuvast Toomkirikust just siia kolis. Võiks öelda, et Toom-Kaarli kirikus asuski eestikeelne Toomkogudus kuni 1927. aastani, mil Tallinna Toomkirik sakslastelt võõrandati ja sinna asutati eestikeelne kogudus.

Piiskop Jakob Kuke ametisseseadmine Kaarli kirikus toimus kaks aastat pärast esmakordset valimist ja aasta pärast II Kirikupäeva poolt tema eluaegseks piiskopiks valimist. „Päewaleht“, mis ilmus täna, 6. juunil 1921 ehk täpselt sada aastat tagasi, kirjeldab tollaseid sündmuseid väga värvikalt. Ametisseseadmine algas palvusega Tallinna Jaani kirikus, kus Rootsi peapiiskop Nathan Söderblomi, Porvoo piiskop Jaakko Gummerust ning Läti kiriku esindajat tervitas Tallinna praost Mohrfeldt. Seejärel algas protsessioon Kaarli kirikusse, kus toimus kolmeosaline jumalateenistus. Kõigepealt pidas Hugo Bernhard Rahamägi algusliturgia koos pihitalitusega uuele piiskopile ning kaasa teenivatele vaimulikele. Jakob Kukk jutlustas. Jutluse järel moodustati käärkambri juures uus protsessioon, mis liikus ümber kiriku, peauksest sisse. Protsessiooni ees kandis õpetaja Rahamägi Piiblit, nende järel Rootsi kiriku preester Froste piiskopisaua ning Kaarli koguduse III pihtkonna õpetaja Artur Sommer piiskopikeepi. Neile järgnesid ametisseseatav piiskop Jakob Kukk, Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom ning Soome Porvoo piiskop Jaako Gummerus, 12 assistenti ning teised praostid ja vaimulikud.

Ametisseseadmise talituse alguses pidas peapiiskop Söderblom pikema kõne saksa keeles, mille eestikeelse tõlke luges ette õpetaja Rahamägi. Piiskop Gummerus pidas oma kõne eesti keeles. Päewalehe kirjelduse kohaselt viis Uppsala peapiiskop läbi õnnistamistalituse ja luges palve samuti eesti keeles. Reporter kirjutab: “Huvitaw oli kõigile, et külaline õnnistamisetalituse ja palwe Eesti keeles toimetas ja waewaks ei olnud põlanud nii palju Eesti keele wäljarääkimist ära õppida, et ta taha ei jäänud mõnestki endisaja õpetajast, kes aastakümneid Eesti koguduse peal ametis olid olnud.” Ametisseseadmise kinnituskirja ettelugemise järel esitas Söderblom Kukele asjakohased küsimused usu ja ameti kohta ning andis üle kinnituskirja. Seejärel riietati piiskop Kukk ametirüüsse, milleks oli valge alba koos violetse vööga ja must keep. Peapiiskop Söderblom võttis oma kaelast kullast piiskopiristi ja asetas selle Jakob Kukele kaela, seejärel anti kätte piiskopisau. Ilmselt aja säästmiseks jagati kell 12 alanud ja 14.45 lõppenud jumalateenistusel armulauda ainult vastsele piiskopile ja kõigile teistele vaimulikele.

Mis puudutab piiskopisaua, siis protsessioonis kanti lausa kolme saua: Nathan Söderblomi peapiiskopisaua ja kahte saua, mis olid mõeldud Jakob Kukele. Söderblom oli toonud Rootsist kaasa Uppsalas ühe (pärimuse järgi) pimeda 77-aastase puunikerdaja valmistatud piiskopisaua, mis saigi Jakob Kuke piiskopisauaks ja on olnud EELK ülemkarjase sauaks tänaseni. Algselt oli Söderblom soovinud, et tema jooniste alusel valmistaks saua Soome kirik, kes selle ka kingituseks tooks, kuid Soome piiskop pidas kohasemaks kinkida pühenduse ja erikujundusega Piibli. Nõnda see ka läks. Siiski saatis piiskop Gummerus saua joonised Jakob Kukele ning hõbedast sauapeaga piiskopikepp valmistatigi Eestis. Kuigi seda saua kasutati ka piiskop Jakob Kuke pühitsemispäeval vähemalt protsessioonis, ei võetud seda ülemkarjase sauana siiski kasutusele. Kuna sellel Eestis valmistatud saual oli ka kaks sinimustvalge lipu kujutist, kadus see pärast Eesti okupeerimist jäljetult. Alles peapiiskop Edgar Hargi surma järel, kui tema kasupoeg saua konsistooriumisse tõi, selgus, et sau oli hästi säilinud ja antud sõjajärgsete peapiiskoppide poolt oma ametijärglastele salaja edasi. See sau leidis siiski kasutaja 12. detsembril 1992. aastal, kui piiskopiks pühitseti Kaarli koguduse õpetaja Einar Soone. Ja ma usun, et just Kaarli koguduse rahvas on seda saua oma silmaga pärast seda kõige sagedamini näinud. Pärast piiskop Einar Soone emerituuri siirdumist on sau taas hoiul konsistooriumis.

Jakob Kuke ametisseseadmisel ei võetud kasutusele mitrat. Mitra ehk eripärase ajaloolise piiskopipeakatte kinkis Jakob Kukele Petseri kogudus alles 1926. aastal seoses oma kiriku pühitsemisega. Teadaolevalt kasutaski piiskop Kukk mitrat vaid sellel sündmusel. Sama mitra sai ametisseseadmisel enda kasutusse ka järgmine piiskop Hugo Bernhard Rahamägi. Kas ja millal ta seda kasutas, ei ole teda. Säilinud on paar paraadfotot, kus piiskop Rahamägi hoiab mitrat käes. Ühtegi viidet või fotot mitra kasutamisest rohkem säilinud ei ole. Samuti ei ole säilinud tänaseni ka seda mitrat, mis tõenäoliselt Rahamäe arreteerimisel kaduma läks. Esimene pärastsõjajärgne peapiiskop, kes taas mitrat kasutama hakkas, oli 1987. aastal ülemkarjase ametisse seatud Kuno Pajula.

Koos Jakob Kuke piiskopiks pühitsemise aastapäevaga tähistame me täna ka piiskopiameti taastamise 100. aastapäeva. Omal kombel on ka sümboolne, et kuigi EELK oli oma ülesehitamisega jõudnud juba 1930ndate aastate keskel niikaugele, et võeti ametlik suund senise ülemkarjase ameti ümbernimetamiseks peapiiskopiks ja peapiiskopi kõrvale ka piiskoppide ametisse seadmiseks nelja piiskopkonna etteotsa, tegi ajalugu nendesse plaanidesse oma korrektuuri.

Võimaluse luua Eesti Evangeelsesse Luterlikku Kirikusse piiskopkonnad tegi põhikirja muutmise vastavat ettepanekut hääletades EELK kõrgem otsustuskogu – kirikukogu – alles enam kui 80 aastat hiljem, käesoleva aasta aprillikuu lõpus. Pärast EELK põhikirja uue redaktsiooni jõustumist käesoleva aasta sügisel võime asuda otsustama, kuidas sajandi eest taastatud ajalooline piiskopiamet Eesti luteri kirikus suuna võtab. Veelgi olulisem on küsimus, millisel moel täidab tänane EELK ülemkarjane ja temaga ühes Eesti rahvast ja luterlastest kristlaskonda karjatavad piiskopid esimese piiskopi Jakob Kuke kaela asetatud ametiristi tagumisele küljele kõigi koguduste nimel graveeritud igatsust: Ole mu tallekeste karjane. (Jh 21:15), mis tänases piiblitõlkes on Jeesuse sõnastatud ülesandena veelgi vastutusrikkam: „Sööda mu tallesid!“.

Annaks Jumal meile karjastena oma Püha Vaimu kaudu toetust, tarkust ja andeid oma kätte usaldatud lambukeste juhtimisel ja tallede toitmisel vaimuliku roaga, mis aitab kõigil, kes karjastele järgnevad, hoida silme ees meie kõigi Head Karjast Jeesust mitte ainult eeskuju ja teenijana, vaid Issanda Kristusena. Tema varjab, katab, toidab ja juhatab meid kõiki, kui jääme Talle ustavaks. Õnnistagu selleks meid Jumal.

Aamen.  

Prindi