Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Peapiiskopi saatesõna

Foto: Meeli Küttim

„Kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja.“ (Jh 6:37)


Uut kalendriaastat alustades loodan, et see ei ole järjekordne viiruseaasta. Seda on möödunud aastapaar, mil kogu maailmas on võideldud koroonaviiruse haiguse COVID-19 leviku vastu, meile paremini õpetanud kui miski muu – me vajame üksteist ligimestena enam kui paljudel aastatel varem. Armastuse nälg on olnud viimastel aastatel suurem.

Nii nagu Jumala Vaim on kõikjal või nagu õhk täidab kõik praod ja õnarused, peab meid kõiki ühiskonda viimastel aastatel iseloomustanud lugematutest erimeelsustest, maailmavaadete vahelistest kuristikkudest üle aitama ligimesearmastuse ja usalduse sild. Mööda usaldusesilda saame astuda üksteisele lähemale, kartmata kukkuda salapragudesse või pahatahtlikult üles seatud lõksudesse.

Abivajajaid on ühiskonnas palju, mistõttu peame ligimesena pöörama oma näo armastuse väljendamiseks kõigi poole oma kodukülas, linnas või linnaosas. Meie saame kehastuda heategijateks, kui aitame kanda kaaslaste koormaid ja jagame nende rõõme ja muresid. Sest sellise eeskuju on andnud meile Jeesus, kui ta ütles: Kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja. (Jh 6:37)

Jeesus ei tõuka eemale ega lükka välja kedagi. See olgu uuel aastal ka meie tegutsemise põhimõte. Et keegi ei peaks tundma ennast ühiskonnast välja tõugatuna – nähtamatuna omadele, sõpradele ja võõrastele – peavad meil kõigil olema Kristuse eeskujul ligimese jaoks silmad, kõrvad ja süda avatud. Nõnda toimida on kõigile jõukohane.


Urmas Viilma
Peapiiskop