"Jumala õndsustegu Kristuses seisneb mitte ainult selles, et ta on tulnud maailma, vaid tema ristis ja ülestõusmises. Ristil ja ülestõusmisel on võrdne tähendus, nad viitavad üksteisele ja on lahutamatud. Jeesuse tühi haud on usklikule tema ja meie kõikide ülestõusmise ihulikkuse ajalooline jälg, sest Jumal tahab lunastada mitte ainult meie hinge, vaid ka meie ihu. Ristilöödud ning ülestõusnud õndsustoojana on Jeesus Kristus tõeline Jumal ja tõeline inimene." Nii võtab Uue Testamendi kuulutuse ülestõusnud Kristusest lühidalt kokku Horst Georg Pöhlmann raamatus "Dogmaatika põhijooned".

Tänapäeva Eestis ei tekita need mõtted avalikke vaidlusi. Ma ei ole teoloogide seltskonnas kuulnud vaidlustatavat tühja hauda ja Kristuse ihulikku ülestõusmist. Ometi ei ole need küsimused olnud üheselt mõistetavad kõigile inimestele ja kõigil aegadel. Esimesel iseseisvusajal muutusid need väga oluliseks ja määravakski. Koos vabariigi sünniga sündis ka Eesti vaba rahvakirik ning uutes oludes tärkas "võitlus edumeelsuse ja tagurluse vahel Eesti kirikus", nagu seda nimetas kunagine Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Theodor Tallmeister.

Õpetaja Theodor Tallmeister oli Pühavaimu koguduse õpetaja kogu sõjaeelse Eesti Vabariigi aja. Ta oli väga värvikas ja mitmekülgne isik - Riigikogu liige II, III ja IV koosseisu ajal, Riigikogu hariduskomisjoni esimees, Protestantliku Ühingu esimees, ajakirja Protestantline Ilm asutaja ja toimetaja, ajakirjanik. Kõige enam tõstetakse teda esile kui head jutlustajat. "Loodud pastoriks", "tulisehingeline ja elavasõnaline jutlustaja", "prohvetliku lõõmaga mees", "tulemägi põhjamaa väljal" - nii iseloomustavad teda tema kaasaegsed. Seda kinnitab rahva poolehoid - oli ta ju korduvalt valitud Riigikogusse - ning seda kinnitavad ka teated ajakirjanduses esinevatest ülevaadetest tema ringreisidelt mööda kodumaad. Kõikjal tuli teda kuulama rohkem inimesi, kui saalidesse mahtus, igal pool oli suur huvi nii tema enda kui ka tema kuulutuse vastu.

Milles aga seisnes õpetaja Tallmeistri kuulutus? Ta oli liberaalse teoloogia esindaja ja eestvõitleja Eestis. Siin nimetati seda protestantlikuks liikumiseks ning Tallmeister kutsus ellu Protestantliku Ühingu ja ajakirja, et oma seisukohti väljendada ning usuteadust rahva hulgas populariseerida. Liberaalteoloogia oli juba varem tuntud Kesk-Euroopas, peamiselt Saksamaal, kuid Eestis tekitas see tõelist tormi.

Püüan lühidalt esitada Theodor Tallmeistri teoloogilisi seisukohti.

Ta ütles, et piibel kannab küll Jumala ilmutust, aga teda ei tule võtta täht-tähelt. Sajandeid oli kehtiv seisukoht, et ka iga täpike ja punktike piiblis on Jumala sisendatud. Tallmeister näitas, et "piibel on samasugusel viisil tekkinud kui kõik teised raamatud maailmas, et tema saamislugu on üldinimlike mõjude all arenenud". Piiblist tuleks välja sõeluda juurdelisatud osad, et kätte saada tuuma. Nõnda piibliteksti legendidest ja kirjutajate kujutlustest ning elamustest vabastades jõuab ta seisukohtadele, milles on kindlalt veendunud ning mille eest siis ka väsimatult võitlema asub.

Iseennast on Tallmeister iseloomustanud nii, et kes teda tunnevad, teavad, "et temal oma iseloomu juures midagi raskem ei ole, kui oma tõekspidamisi varjata, isegi seal, kus ta teisi haavama peab". Et see asjaolu paika pidas, sellest annavad tunnistust Tallmeistri hulgalised sõnavõtud Riigikogus ja artiklid ajakirjanduses.

Õpetaja Tallmeister jõuab seisukohale, et Jeesuse neitsistsündimist ei saa tõeks pidada ning et seda seisukohta ei saa ükski tõsine usuteadlane enam paikapidavaks lugeda. Ta põhjendab seda liiga väheste tõenditega, sest kirjeldused neitsistsündimisest esinevad vaid kahes võrdlemisi noores ja teineteisele vastukäivas piiblikohas. Markuse evangeelium ja apostel Paulus ei tea neitsistsündimisest midagi. Samuti väitis Tallmeister, et Jeesus oma kuulutuses eksis, mis näitab, et Jeesus maa peal olles ei olnud kõiketeadja. Selle põhjenduseks toob ta kirjakohad (Mk 9:1; Lk 9:27; Mt 16:28), kus Jeesus kinnitas, et "temaaegsed inimesed veel kõik surnud ei ole, kui ta tagasi tuleb kohut mõistma, sest see sünnib kõige lähemal ajal". Paastumaarjapäeva jutluses kirjutas Tallmeister: "Noor naine sünnitas poja. Lihtne inimlaps vaestes, tagasihoidlikes oludes sündis maailmale. Mitte midagi muud. Inimlikult ta sündis ja inimlikult ta kasvas. Ta arenes, nagu kõik inimesed. Ta ei olnud ei kõiketeadja ega kõikvõimas. Ta pidi ikka jälle võitlema raskete kiusatustega ja sisemiste hingeliste tormide kaudu jõudma valgusele selles, mis oli tema elu ülesanne."

"Minule on Jeesus Kristus Jumala poeg tema vaimse ja kõlbelise suuruse tõttu, ma ei tunne kedagi, kelle hing ja elu Jumalale nii lähedal oleks seisnud," on kirjutanud Theodor Tallmeister. Liberaalne teoloogia rõhutab Jeesuse inimlikku loomust, et Kristus erineb teistest inimestest ainult oma jumalateadvuse lakkamatu tugevuse poolest, samuti oma olemuse patutuse ja absoluutse täiuslikkuse poolest. See tahab välistada Kristuse kahte loomust ning Jeesuse ja Jumala vahelist olemusühtsust. "Pärandatud vaadete mõjul on paljudel inimestel Kristuse kannatamisest niisugune tunne, et seal tõelise kannatamisega õieti tegemist ei saa olla. Nad on tema maa pealt pilvedesse viinud ja tuksuva südame, kuuma verega, "kõiges kiusatud" inimesepojast varjukuju teinud, mis kuskil õhus hõljub. Vagaduse ülim tipp seisab selles: oma tahtmine Jumala tahtmisega kokku sulada lasta ka siis, kui meie tema teedest, plaanidest, sihtidest veel aru ei saa. Ütelda: Kui sina seda tahad, siis lasen ma ennast risti lüüa, seda ütelda ja tunda iga südamelöögiga, iga hingetõmbega, see on usk."

Jeesuse ülestõusmise küsimuses oli Tallmeister kindlal seisukohal, et ihulik ülestõusmine ei saa toimunud olla. Vanim ja kõige ehtsam tunnistus, mis ülestõusnud Jeesusest olemas on, asub Pauluse esimeses kirjas korintlastele (ptk 15). See tunnistus ei tea Tallmeistri väitel midagi tühjast hauast. Ülestõusmine ei ole Pauluse järgi mitte mingisugune ihu ülestõusmine, vaid vaimne ihu on üles äratatud. Paulus ei tea midagi Jeesuse ilmumistest naistele haua juures (Mt) ega Maarja Magdaleenale (Jh) ega Emmause jüngritele (Lk) jne. Jeesuse ilmumised pole aset leidnud, vaid Jumal on jüngritele, kaasa arvatud Paulusele, teada andnud, et Jeesus elab. Jutustustes Jeesuse ilmumistest kirjeldatakse tema ihulise külje esitlemist: toidu söömine, haavade katsuda andmine. Neid sündmusi ei taha Tallmeister tunnistada. "Vaimulik ihu, mis ülesäratatud, ei ole mitte mingil tingimusel ihu, vaid pole midagi muud kui vaimne isik." Jutustusi tühjast hauast tuleb tema sõnul hinnata kui pühi legende. "Mitte lahtine haud seal kuskil Joosepi aias, mitte maavärisemine ja kivi äraveeretamine, mitte inglite ilmumised ja teised imelikud asjad ei tõesta meile siis enam, et Jeesus elab, vaid tema ise, tema isik ja elu, tema puhtus ja headus, tema töö ja teenimine, tema kannatamine ja surm. See mis sündis ülestõusmise hommikul - kindlasti ei olnud see midagi välist, mitte midagi niisugust, mida ihulikkude silmadega oleks näha võinud ja lihalikkude kõrvadega kuulda saanud. Kõik sündis puhtal, peenel, vaimsel viisil, mitte jämedalt lihalikult."

"Taevaminemisepüha ütleb meile: Jeesus läks Jumala juure ja viibib Jumala kõige ligemas läheduses. Meie oleme veendunud, et tema ei ole surnud, vaid elab. Taevaminemise jutustuse autor ei võinud omaaja lapsena seda teisiti kujutleda kui et Jeesus pärast seda, kui ta korduvalt oli ilmunud jüngritele, tõusis kõrgele õhuruumi ja kadus seal nende silme eest."

Liberaalne teoloogia ei ole siiski Eestis ega ka maailmas valitsevaks saanud, ehkki selle teoloogia kuulutajad arvasid, et see kindlasti maksvusele pääseb. Theodor Tallmeister riskis oma veendumustele kindlaks jäädes ning neid avalikult kuulutades minna vastuollu oma ametivendadega ja konsistooriumiga. Konsistoorium leidis, et õpetaja Theodor Tallmeister on EELK "usualuselt kõrvale kaldunud ja vastuolus pühakirjaga, samuti et ta oma tegevusega on avaldanud kiriku lõhkumise püüdeid ning kiriku korra vastast tegevust." 1927. aastal otsustas konsistoorium ta vaimulikust seisusest välja heita. Vaimulik ülemkohus tühistas konsistooriumi otsuse vormilistel põhjustel. Võitlus jätkus ning järgmisel aastal tegi konsistoorium sama otsuse, mis taas tühistati. Kui konsistoorium kolmandat korda Tallmeistri küsimust arutama hakkas, toimus vaenupoolte vahel leppimine, kuid seda tingimusel, et Tallmeister võis oma seisukohtadele jääda.

Laskem lõpetuseks temal endal kõnelda jutlustajana: "Jeesus ei ole mingisugust usutunnistust oma isiku kohta nõudnud. Oma au ja võimu ei ole ta tahtnud, vaid ainult Jumala riiki. Seda, et Jumal maa peal valitseks, et tema riik kasvaks ja tema tahtmine sünniks. Seda, et headus ja õigus maailma juhiks, et häda ja surm kaoks, et Jumal oleks kõikide Isa ja inimesed tema lapsed, et nad kõik kui üks pere üksteist teeniksid ja toetaksid, et nad elaksid armastuses ja rahus, puhtuses ja pühitsuses, usalduses ja õnnes. Niisugust riiki on Jeesus ehitada tahtnud. Üht uut maailma luua, "uut taevast ja uut maad, kus õigus elab." Uut inimkonda, kus inimesed on nagu inglid, kus igasugune vaen ja viha on lõppenud ja valitseb vennavaim ja ligimese teenimine".

Stud. theol. Angela Aljas

Kasutatud kirjandus:
PÖHLMANN, G. H. Dogmaatika põhijooned. Greif, Tartu, 1994.
TALLMEISTER, Th. Nõudke jäädavat rooga. Valik jutlusi. Arostryck, Uppsala, 1965.
TALLMEISTER, Th. Võitlus edumeelsuse ja tagurluse vahel Eesti kirikus. Vastuseks konsistooriumiliikmele prof. H. B. Rahamäele. Protestantline Ühing, Tallinn, 1927.

Artikkel on ilmunud Kaarli koguduse jaanikuu 2003. a ajakirjas "Sulane"