JOHANN GEORG SCHWARTZ 1793-1874

Põlva koguduse õpetaja 1820-1868.
Sündis 13. juunil 1793. a. Riias. Isa Johann Bernhard Schwartz, oli orbudekodu sekretär, hiljem raehärra. Ema Christiane Amalie sündinud Gericke. Õppis 1800-04 Toomkoolis ja 1804-11 Riia Ringkonna gümnaasiumis, õppis teoloogiat Tartu Ülikoolis 1814-1819. Oli koduõpetaja major Woldemar von Ditmar’i juures. 1820 andis konsistooriumi eksami ja ordineeriti Püha Jakobi kirikus Riias ning saadeti pastor Gustav Adolf Oldekop’i, kes tookord juba 65.eluaastasse jõudnud, adjunktiks Põlvasse. Pastor Oldekop asus elama Tartusse, kuid kuna ta ei läinud ametlikult emerituuri, sai Johann Georg Schwartz alles peale viimase surma 25.04.1838 iseseisvaks Põlva pastoriks, kus ta teenis 1868. a-ni. 1858. a. anti talle kuldrist. Ta oli aastatel 1840-49 koolirevident, aastast 1859 kuulus Eesti Õpetatud Seltsi liikmeskonda ja oli 1849-1852 Võru praost.

“ Edimene Warts” ehk “Wana-Warts”, oli suur inimesearmastaja ja kohusetruu hingekarjane, koolikriitik ja innukas rahvaluule ning eesti keele sõnavara korjaja Dr. Fr. Faehlmannile (1798-1850), Dr Kreutzwaldile (1803-1882) ja akadeemik J. Wiedemannile (1805-1887). Oli Fr. Kreutzwaldi, kes oli temast 10 aastat noorem, parimaid sõpru ja nõuandja “Kalevipoja loomingus”. Levitas südilt Kreutzwaldi mõjul ja nõuandel karskusideid. Asutas Põlvas 1840 esimese Eesti karskusseltsi, nn “Kasinusselts”, mille liikmete arv tõusis üle tuhande. Põlvas oli 1840-1844 kokku 1036 inimest karskust tõotanud, milledest ainult 16 oma sõna murdsid. Ta noomis ja sajatas joomareid nimepidi otse kantslist või kus kohtas.

Andis välja õpikusarja “Koli-ramat”, mille I, VI, VII ja VIII köite (“Lühhikenne õppetus öigest kirjotamissest”,1852; “Wisika, ehk õppetus lodud asjade issewisidest ja wäggedest”,1855; “Sündinud asjade juttustaminne”,I-II, 1858-61).” 1873. Viimase vaimutööna, luigelauluna ilmus koolidele eestikeelne lugemiku “Eesti laste sõbber” Tartus 1873. Huvialadeks olid eesti keel, loodus ja ajalugu.

J. G. Schwartzi ametiajal, pärast Liivimaa talurahva teoorjusest vabastamist 1819, oli igale priikssaanule seaduslikuks kohuseks omale perekonnanimi valida. “Priinimi”, ka “liignimi” ehk “väärnimi” nagu rahvas neid mitmeti hüüdis, olid paljudele nende ristitud nimede kõrval esialgu harjumatult liigsed ja väärad.
Perekonnanimede registreerimist korraldasid peamiselt pastorid, osalt ka mõisavalitsused, eesotsas mõisakirjutaja või valitsejaga. Teisalt toimus nimepanek ka kihelkonnakohtus. Põlva kirikukonvent 12. mail 1822 usaldas selle suure rahva “ristimistöö” abiõpetaja J. G. Schwartzile, kes rahvale soovitas ja andis hulga perekonnanimesid. Näiteks mõned neist: Armulik, Hiir, Hurt, Jahu, Kahre, Kanarik, Kiisk, Kurvits, Käis, Käo, Lepp, Lutsuveer, Muld, Mõtus, Nilbe, Piho, Pikk, Käis, Ratas, Retel, Savi, Sibul, Semm, Sõlg, Sokk, Tamm, Ubin, Vahtra, Zopp jne.

J. G. Schwartzi ametiajal tungis Põlvasse hernhuutlaste ehk vennastekoguduste liikumine. Ka Põlva kihelkonda nn Keldrikaela 1821, Väimela-Jaaskale 1835 ja Kauksi 1823 rajati vennastekoguduse palvemajad.

Et Põlva kirik vägisi kitsaks kippus jääma (rahvaarv oli tõusnud ligi 10 000), langes J. G. Schwartzi ametiaega ka kiriku laiendamine, mis toimus 1841-1845.
J. G. Schwartzi ja köster Adolf Matthissoni ehk “Wana-köstri”(oli Otto Matthissoni isa) õhutusel ja korraldusel toimus Põlvas esimene kihelkondlik laulupidu 1858, s.o. tervelt 11 aastat varem I Eesti üldlaulupeost (Tartus 1869).

J. G. Schwartz oli abielus kaks korda. Abiellus 13. juunil 1817-1832 Anna von Ditmariga (Major von Ditmari tütrega). Esimene poeg Voldemar tegutses ligi 25. a. Põlva kihelkonnakohtunikuna, resideerudes 2 km kirikust, Puuri mõisas. Teine kord abiellus 7. juunist 1837-1850 Agatha Feldmann’iga, kes oli Kanapää pastori Karl Eisenschmidti (1819-1939) tütar. Sellest abielust sündis 2. juulil 1838 Johann Georg.

17. nov.1868 andis ta ameti üle oma pojale Johann Georg Schwartzile aga jäi tema adjunktina edasi tööle kuni oma 50-aastase ametijuubelini. 1. märtsil 1873 tabas 80-aastast vaimulikku rabandus, mille tagajärjel ta kaotas kõnevõime. Teine rabandus 7. märtsil 1874 kustutas ta eluküünla. Ta on maetud Põlva kalmistule. Oma väsinud sulast oli viimsele puhkepaigale saatmas tohutu rahvamurd.

Allikas: EELK Põlva Püha Neitsi Maarja Maarja kodulehekülg