Eduard Salumäe sündis 28. septembril 1919.a. Tartumaal, Tähtvere
vallas põllutöölise perekonnas viienda lapsena. Algkoolis käis
naabervallas Ropkas, kuhu ta vanemad olid asunud paremaid elutingimusi otsides.
Keskhariduse omandas ta Tartu Poeglaste Keskkoolis ja iseõppimise teel
- vaheldumisi õppides ja töötades. 1938.a. sügisel astus
Eduard Salumäe Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Majanduslike tingimuste
tõttu oli õppimine raskendatud, kuna tuli teatud määral
hoolitseda ka vanemate eest, kes tervise halvenedes olid asunud linna. Igapäevase
leiva teenimiseks töötas ta mitmes erinevas töökohas ja
ametis, kuni temast sai sõnakuulutaja EELK-s.
Kirikuõpetaja kutsest unistas noor Eduard juba poisikesepõlves,
pidades vanaemale kodus jumalateenistusi. Töötamist Kirikus alustas
ta esialgu küll muusikalisel alal - 1942.a. Tartu Pauluse koguduse organistina
ja koorijuhina, kuna ta keskkooli- ja ülikooliõpingute kõrval
oli õppinud ka orelimängu Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. Seetõttu
jäi ta ka hiljem sõnakuulutajana väga muusikalembeliseks. Tema
kogudustes oli kirikumuusikal tähtis koht.
Sõda jättis meie maa ja ka EEL Kiriku väga raskesse olukorda.
Eriti tunti puudust õpetajatest. Kui 1945.a. Kirik püüdis hakata
oma elu korraldama, siis andis ka Eduard Salumäe selleks kõhklematult
kõik, mis tal oli. Õp. Harri Haameri soovitusel sai temast 1945.a.
augustis Paistu koguduse jutlustaja. Ühtlasi jätkas tema ka usuteaduse
õppimist. Eduard Salumäe ordineeriti aseõpetajaks Tallinna
Toomkirikus 14.detsembril 1949.a. Pingeline olukord Kirikus sõnakuulutajate
osas ühelt poolt, Eduard Salumäe soov olla Kirikule maksimaalselt
kasulik teiselt poolt ja majanduslikud raskused järjest kasvava perekonna
ülalpidamisel kolmandast küljest - see kõik sundis Eduard Salumäed
Paistust lahkuma ja korduvalt kogudust vahetama. Alates 1.maist 1950.a. teenis
ta Kodavere ja Alatskivi kogudusi, 1.oktoobrist 1952.a. Tarvastu kogudust, hooldades
samal ajal Paistut. Lõplikult leidis ta oma koha Kirikus alles siis,
kui ta 1.novembrist 1953.a. määrati teenima Kuusalu kogudust, kus
ta väga ustavalt töötas kuni surmani, hooldades ka veel Leesi
ja Loksa kogudusi. Aga ta oli mees, kes suutis palju. Vahepeal oli ta Leesi
koguduse hooldamisest ajutiselt vaba aastatel 1958-1972 ja Loksa koguduse hooldamine
lõppes 1969.a. Sellevõrra sai Eduard Salumäe nüüd
rohkem pühenduda enesetäiendamisele. 9.aprillil 1970.a. anti temale
õpetaja õigused seoses õpingute lõpetamisega Usuteaduse
Instituudis. Jatkus sisukate tööaastate rida oma kogudustes. Vist
kunagi ei öelnud ta ära ka siis, kui teda kutsuti külalisena
jutlustama mõnes teises kirikus. Samas armastas ta kuulata ka ametivendade
jutlusi, võttes osa näiteks õhtusel ajal peetud jumalateenistustest
Tallinnas. Eduard Salumäe kinnitati Ida-Harju praostkonna abipraostiks
25.08.1982. Ta oli ka EELK XVII Kirikukogu delegaat.
Eduard Salumäe oli väga hea liturg. Tal oli ka meeldiv lauluhääl.
Liturgilisi küsimusi armastas ta vahel ka iseseisvalt lahendada, ära
ootamata Kiriku kui terviku seisukohavõttu. Head ja uut püüdis
ta oma jumalateenistustel kohe rakendada, kuivõrd EELK-s kehtivad eeskirjad
seda vähegi võimaldasid.
Jutlustajana oli ta oma praostkonnas vaieldamatult parim ja silmapaistev kõnemees
terves Kirikus. Oma elu hilisemas järgus töötas ta jutlusteks
antud piiblitekstid soome- ja saksakeelse kirjanduse alusel aegsasti ja põhjalikult
läbi, tõlkides olulisemad mõtted koguni eesti keelde. Nii
said tema tööd jutluste ettevalmistamisel kasutada mõnedki
noored õpetajad. Enesetäiendamisel oli Eduard Salumäe agar
Usuteaduse Instituudi raamatukogu kasutama. Üldse jälgis ta erksalt
kõike, mis toimus terves EELK-s ja informeeris uudistest ka oma kogudusi.
Hästi tundis ta kirikuelu probleeme Soomes ja mujalgi.
Erilist esiletõstmist väärib fakt, et Eduard Salumäe perekonnast
on meie Kirik saanud mitu kutsetöölist. Kaks poega töötavad
abipraostidena, üks on praegu veel usuteaduse üliõpilasena
jutlustaja. Tütar ja minia on kutsega organistid. Ka väimees on õpetaja.
Kogudust teenides täitis Eduard Salumäe koos oma perekonnaga sagedasti
ka selliseid ülesandeid, milleks amet otseselt ei kohustanud: oli vajaduse
korral kojamees, kütja, remonditööline jne. Märkimisväärne
oli ka tema tehnikahuvi. Näiteks oli ta hea autolukksepp, mis võimaldas
tal Kuusalus muretseda endale hinnalt kättesaadav sõiduk, et sellega
oma kogudusi paremini teenida.
Üldse iseloomustas Eduard Salumäed rahutu edasipüüdlemine,
soov teha rohkem ja paremini. Veel siis, kui tervis oli juba halvenemas, võttis
ta endale senisele tööle lisaks ka Tapa koguduse hooldamise alates
15.detsembrist 1984.a.
Kuidagi ei oskaks kujutada Eduard Salumäed pensionärina ja ilma pingsa
tööta. Vististi ei kasutanud ta kunagi korralisi puhkusi, kuigi selleks
võimalusi oleks olnud, sest tema juures olid nn. prooviaastal tegelikku
tööd õppimas mitmed üliõpilased. Temale järele
tulles leidis Issand tema töö juurest. Ta suri Tapa kirikus 13.juunil
1985.a., valmistudes peatselt algavaks piiblitunniks, mis aga jäi pidamata...
Eduard Salumäe maeti 19.juunil. Teda oli Kuusalust viimsele teele saatmas
puupüsti täis kirik. Palju oli ametivendi, eriti just nooremaid õpetajaid.
See näitas lahkunu tegelikku ja väga tunnustatud kohta EELK-s. Matusetalituse
toimetas peapiiskop dr. Edgar Hark Tartu Pauluse kirikus. Seejärel sängitati
Eduard Salumäe põrm mulda perekonna matmispaika Tartu Maarja kalmistul.
Eduard Salumäe laulatati 29.aprillil 1939.a.Tartu Pauluse kirikus Johanna
Ennoga. Nende kodus valitses sügavalt kristlik vaim. Nad kasvatasid üles
seitse last. Lahkunu tunnistuse kohaselt on tema abikaasal suuri teeneid selles,
et tema kutsetöö kujunes edukaks. Eduard Salumäe oskas olla heaks
sõbraks ka oma paljudele lastelastele.
Kristus ütleb tähendamissõnaga: “See on hea, sa hea ja
ustav sulane, sa oled pisku üle olnud ustav, ma panen su palju üle;
mine oma Issanda rõõmusse” (Mt 25:21)
Praost Esra Rahula
Nekroloog on ilmunud bülletäänis „EELK 1985”.