Mitmele põlvkonnale kirikuõpetajaks ja kasvatajaks olnud Elmar Silvester Salumaa (Teppan - kuni 13.03.1936) sündis 15.12.1908.a. Tartumaal Vara vallas Jüri (sünd. 11.02.1867 Kuremaal) ja Liisa (neiuna Alt, sünd. 19.11.1868 Jõgeval) pojana.Tal olid vanemad õed : Emilie ning kaksikud Marie ja Helene. Isa töötas metsnikuna ja kolis koos perega Elmari 2-aasta vanuses Tartusse. Lapsena tahtis Elmar loodusteadust õppida, kuid gümnaasiumiealisena onu talus Tammistu vallas olles, sügavalt elu üle mõeldes ja nähes isegi kaunis looduses julmust, otsustas hiljem usuteadust õppida. Vanemad küll lootsid, et pojast saab tulevikus arst, aga ta hakkas seda tegema teisel kombel (Luhaäär 1992; 55). Alghariduse omandas Tartu Linna 15. Algkoolis. Keskhariduse sai Hugo Treffneri Gümnaasiumis, mille lõpetas 1929.a. Sama aasta sügisel (26.09.1929) astus Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Kirjutas 1931.a. I preemia väärilise auhinnatöö "Karl Barthi õpetus pühast kirjast", auhinnavääriline oli ka 1933.a. valminud "Dialektilise teoloogia eshatoloogia". Osales Akadeemilises Usuteadlaste Seltsis, kuulus Eesti Kristliku Üliõpilasühingu juhatusse, mille esindajana viibis korduvalt Soomes, Rootsis ja Lätis. Usuliselt ja teoloogiliselt mõjutasid eriti külaskäigud Soome. 31.05. 1935.a. lõpetas Tartu Ülikooli - magister theologiae kraadiga (TÜA), samas jätkates sügisest õpinguid diplomandina (alates 30.09.1935). 1935.a. algasid töömeheaastad usuõpetajana H. Treffneri Gümnaasiumis ja 1937.a. sügisest ka Tartu Ülikoolis - usuteaduskonna õppejõuna süstemaatilise usuteaduse ja eetika alal (Eesti Ajalooarhiiv). Elmar Salumaa tegutses usuteaduskonna esindajana Ülikooli Nõukogus. Kuulus üliõpilasühingusse "Liivika". Alates 1.09.1939 oli EELK esindaja Vabariigi Ringhäälingus. Tegi kaastööd ajalehtedele ning ajakirjadele "Akadeemia", "ERK" ja "Usuteaduslik Ajakiri". Kirjutas aktuaalsetes küsimustes ajalehtedele ("Päevaleht" jne.) kaastöid, tihti pseudonüümi Ecclesiast all. Sarjas "Suurmeeste Elulood" ilmus tema populaarteaduslik raamat S. Kierkegaardist. Nõukogude perioodil 1940-1941 pidi ta oma tööd ja õpingud katkestama.

1943. a. oli Tartu koolide inspektor ja Usuteaduse instituudi õppejõud. 1.09.1943 esitas avalduse vaimuliku kutse eksamile (1941-1943 praktiseeris Tartu Ülikooli koguduses). Piiskop Kõpu otsusega anti õpetajaõigused (3.11.1943) ja ordineeriti ametisse (EELK vikaarõpetajaks) 9.01.1944.a. Tallinna Toomkirikus. 3.veebruarist 1944 määrati vikaarõpetajaks Otepää kogudusesse. Otepääl hävis sõjatules tema doktoriväitekiri, mis käsitles iseseisvusaja trükisõnas avaldatud jutluste dogmaatilist pilti. Saksa okupatsioon lahkus ja Vene oma tuli asemele 1944.a. sügisel. Mõned päevad vahepealses ajas (18-22.09.1944) lehvis taas sinimustvalge, ametisse oli astunud Otto Tiefi valitsus (Mägi 1993; 145), kus Eesti Vabariigi Haridusministeeriumi kultuuriosakonda määrati juhtima kirikuõpetaja mag. Elmar Salumaa. Kuid sõjavanker veeres sellest hetkest üle, algasid taas küüditamised ja vaimulikkonna tagakiusamised. Osa kiriku juhtkonnast läks eksiili, tekkis välis- ja kodumaakirik (Kiivit 1995; 105-106).
Septembrist oli ta ka sõjapõgenike hooldajaõpetaja, novembrist taas Otepääl. Seejärel elas ajutiselt Jõgevamaal ja 9.detsembrist pandi Laiuse koguduse õpetaja kohusetäitjaks. Mais ja juunis 1945 kutsuti Elmar Salumaa korduvalt ülekuulamistele, arreteeriti seejärel ning saadeti vangilaagritesse Kasahstani Pavlodari oblastisse, 1951.aastast viibis sundasumisel Krasnojarski krai Suhhobuzinski rajoonis. Seal töötas ta põllumajanduslikus ühisettevõttes talitajana, väga peeti lugu nii tema tööst kui isikust, keelitati sinna jääma. Suhhobuzinskis paranes Salumaa tiisikusest, oli häid ravijaid ja marju (Saag 1997). Elmar Salumaa vabanes vangistusest 1955.a., 28.03.-2.04.1956 asendas õpetaja Edgar Vaikmäed (Võru kog. õp. 1947-1978) Võru koguduses. E. Salumaa elukoht asus algul Jõgeval Painkülas, kuid mõne aja pärast kolis ta Võrru Edgar Vaikmäe üüriliseks koos õde Mariega (Kase tänav 9). Vanglast vabanemise järel sai ta tööd (tõend jaanuarist 1956) õppejõuna Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis (hilisema nimega Usuteaduse Instituut).

1962. a. tegi taas algust doktori väitekirjaga, seekord teemal "EELK vaimne ja teoloogiline pale".
1.06.1962 sai tööd lisaks EELK Konsistooriumi referendina. Töötas ENE juures, oli olnud juba enne sõda Eesti Entsüklopeedia toimetuses.

Elmar Salumaa oli vist üks esimesi vaimulikke, kes 1971.a. kandis valget albat, seda Eesti Kirikus 140-aastase vaheaja järel (keeleti 1832.a. Kirikuseadusega; kehtestati musta talaari kasutamine), ta tegi seda ühel palvusel oma sünnipäeva ajal Veski tänavas. Küllap avaldusid siin tema tudengiea aegsed sümpaatiad Soome Kiriku vastu. Ka Usuteaduse Instituudi jõulupuul olid mitmed vaimulikud nii riietatud. Loomulikult järgnesid võimude hoiatused (EELK Konsistooriumi arhiiv).

Nõukogude survepoliitika tagajärjel pidi peapiiskop Kiivit 1967.a.ametist tagasi astuma. Uueks kirikujuhiks valiti Alfred Tooming (Kiivit 1995; 110). Ka magister ja Usuteaduse Instituudi professor EELK Konsistooriumi referent Elmar Salumaa sunniti oma tööst loobuma ja määrati 1. novembrist 1969 Saarde koguduse õpetajaks. E. Salumaa taheti saata Saaremaa piiritsooni, kuhu üliõpilased juurde ei saaks, kuid koos professor Evald Saagiga lahendust otsides leiti sarnase nimega kogudus mandrimaal, mis kauged riigivõimud Moskvas uinutas (Saag 1997). Mitme aastakümne vältel kujunes Saarde kihelkond ja Kilingi-Nõmme linn paljude vaimulike õppe- ning praktikapaigaks ja kultuuriinimestele meeliskohaks. Kilingi-Nõmme kolis Elmar novembris 1969 koos õde Mariega , kes suri seal 23.07.1970.a.

1973.a. suvel teostati Saarde kiriku välis- ja siseremont (töömehed A. Sutt, A. Pae), paigaldati gaasiküte (elekter toodi sisse 1968). 1976.a. värviti kiriku tornikiiver. E. Salumaal oli palju noori abilisi, aga ka palju tööd: 29.10.1974 - 6.11.1975 tuli teenida lisaks Häädemeeste ja Treimani kogudusi.

19.02.1980 omistati Elmar Salumaale teenete eest teoloogilise teaduse arendamisel - audoktori tiitel. Professor E. Salumaa töötas pikka aega Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia ja filosoofia ning eetika õppejõuna (praegu jätkab seda teed Tihemetsast pärit filosoofia ja eetika õppejõud Ines Piibeleht), tõlkis ja koostas ka ise arvukalt erialast kirjandust, eriti hinnati tööd "Evangeelse eetose alused". Ta koopteeriti ajakirja "EELK" toimetusse alates 10.09.1981. Elmar Salumaa töödest on peamised: 60 numbrit "Teoloogilist Kogumikku", 20 tõlkeraamatut, teoloogia sõnaraamatud "Dogmaatika märksõnades", õpikud "Filosoofia ajalugu" I-IV, luulekogud "Sügavike vastukajad" ja "Vaikiv sfinks" ja mitmed näidendid.
Teise audoktori nimetuse andis Elmar Salumaale Tartu Ülikool - otsus 27.05.1994, promoveerimise aeg 1.12.1994. Pensionilemineku soovi avaldas ta juba 1988.a. (abiõpetajana töötas Valdek Johanson Mõisakülast), kuid arvati emerituuri alles 1.08.1995 ja autasustati EELK Konsistooriumi tänukirjaga. Kilingi-Nõmme linnalt anti E. Salumaale 19.04.1994 aukodaniku nimetus, 1995.a. sai ta Pärnumaa vapimärgi kavaleriks.
D.dr.h.c.(dopelt doctor honoris causa) Elmar Salumaa suri 7.jaanuaril 1996.a. Pärnu haiglas. Paljud Eesti Kiriku vaimulikud ja kristlaskonna esindajad ning kultuuriinimesed tulid 13. jaanuaril temaga hüvasti jätma Saarde Katariina kirikus ja matusetalitusele Saarde kalmistul. Mälestuskivile raiuti rist ja Piibliraamatust Galaatia kirja 3: 26 sõnad:

Sest te olete kõik usu kaudu
Jumala lapsed Kristuses Jeesuses.

"Saarde ja Kilingi-Nõmme kirikulugu", 1998 E. Pahapill, Lk 39, 42-45