Kuidas kirjutada Inimesest, kirikuõpetajast ja piiskopi asetäitjast, August Pähnist, kelle sünnist eile möödus 100 aastat? Haarab see ju ühtaegu kolme dimensiooni: silmapaistvat isiksust, meie kirikut ja kogu rahvast, tema lootusi ja kannatust. On vaid märgid sel 59 aasta pikkusel rännakul.
Kadunud August Pähn oli võrokene, sündinud 20. jaanuaril Vana-Nursi vallas Märdi talus, kus lisaks temale kasvasid peres veel kolm poega ja tütar. Kooliteed alustas Vana-Nursi algkoolis (191417) ja Rõuge kõrgemas algkoolis (191720), edasi tuli juba Võru poeglaste gümnaasium aastatel 19201925. Ja siis 19251930 Tartu ülikool ja usuteaduskond, prooviaasta Võrus õpetaja Arnold Grafi ja Tartus ülikooli eesti koguduse õpetaja prof Rahamägi juures, õpetajaeksamid 1930. aasta novembris ning ordinatsioon 1. veebruaril 1931 Tallinna Toomkirikus (ordineerisid piiskop J. Kukk, konsistooriumi assessorid prof H. B. Rahamägi ja õpetaja A. Sommer).
Veel enne õpingute lõppu abiellus August Pähn 12. augustil 1928 Linda Hinnomiga (sündinud 16. detsembril 1902) ja perre sündis ühtekokku seitse last, neli tütart ja kolm poega, kellest üks küll paarinädalasena suri.
Kuldsed kolmekümnendad
Järgnesid 1930ndad aastad. Need tagantjärele nii hinnatud ja sageli eeskujuks toodavad ning kirikulooski õitseajaks nimetatavad. Sel ajal valmisid (möödunud kümnendil olid valminud Elva, Nõmme Rahukirik, Petseri, Laura, Tudu abikirik ja Kunda kirik) Illuka abikirik (1930), Kallivere soome-rootsi abikirik (1931), Nõmme Saksa Lunastaja (1932), Tapa (1932), Mõisaküla (1934), Naissaare soome-rootsi (1938), Peeteli (1938), Tudulinna (1939), Peetrimõisa saksa (1939) ning 1940 veel Rakvere Pauluse ja Mäetaguse abikirik.
Aastakümne keskpaigas oli kirikus liikmeannetajaid kokku 261 319, hingi aga 847 600; kogudusi oli 168 ja peale piiskopi 191 õpetajat, lisaks köstrid, organistid jt ametiisikud.
August Pähnist aga sai pärast ordinatsiooni konsistooriumi otsusega sama kuu lõpus, 28. veebruaril Ülikooli koguduse õpetaja prof Rahamägi isiklik adjunkt. Samaaegselt oli ta Tartu kommertsgümnaasiumis usuõpetaja. Seda küll lühikest aega, sest juba 19. augustist asus ta teenima Koeru kogudust. Sissetulek oli ilmselt korralik, sest ta võttis toetada endast neli aastat noorema venna Elmari ülikooliõpinguid, samuti usuteaduskonnas , nagu meenutab meie hulgast lahkunud Elmar Pähni abikaasa Aino Pähn.
Võib vaid imetleda noore mehe otsusekindlust ja eluvaateid ning aktiivset tegevust, kui temast sai Kristliku Karskusliidu esimees (1931) ja ühtaegu Eesti Karskusliidu Järvamaa karskusnõunik (1931). Augusti järjekindlus oli kõigutamatu: laulatanud oma venna Elmar ja Aino Pähni abielu (24.07.1937), peeti järgnenud pulmapidu «kuivalt», mille üle nii mõnigi piduline nurisenud, meenutab taas Aino Pähn.
August Pähni võlusid eriti noored, palju tähelepanu pööras ta nende kasvamisele ja kujunemisele. Koerus sai selleks väljundiks skautlus: August Pähn määrati Järva maleva Koeru piirkonna noorkotkaste pealikuks; ka oli ta noorsootöö nõukogu liige.
Aktiivse inimesena, hea kõnepidajana ja hinnatud õpetajana valiti August Pähn 1. oktoobrist 1935 Järva praostkonna abipraostiks ja 24. jaanuarist 1940 praosti kohusetäitjaks.
Murranguaastad
Kätte oli jõudnud uus kümnend, murranguline ja inimsaatusi pea peale pöörav. 1939. aastal oli Eestist lahkunud 53 baltisaksa rahvusest õpetajat, kellest 30 teenis eesti kogudusi. Hoolimata rasketest oludest ei vähenenud kiriklik aktiivsus, rahvas ei võtnud uut võimu omaks. Arreteeriti ja surid praost Kubu, piiskop Rahamägi ja paljud teised, mõrvati praost Varik ja õpetaja Vooremaa.
August Pähn kutsuti teenima Tallinna. 1. jaanuarist 1942 sai temast Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja asetäitja ja hiljem õpetaja. Jätkas ta ka usuõpetuse tundidega, sedakorda siis Õpetajate Seminaris ja Õpetajate Seminari harjutuskoolis ja tütar Õie Pähni sõnul 7. keskkoolis, kus ta koos kaksikõe Vaikega õppis.
Vahepeal jõudis kätte see murranguline 1944 ja põgenemine. Kodumaalt lahkus teiste hulgas 72 kirikuõpetajat, kaasa arvatud Augusti vend Elmar (elas Ameerikas kuni oma surmani 5.11.1991) perega. Arreteeriti piiskopi asetäitja Anton Eilart. August Pähn, piiskopliku nõukogu sekretär, kutsus novembris kokku Tallinna õpetajad, kes moodustasid 3liikmelise ajutise komitee täitma kirikuvalitsuse ülesandeid. Jaanuaris 1945 valis laiendatud piiskoplik nõukogu August Pähni piiskopi asetäitjaks. Et õpetajatest puudus oli, teenis ta lisaks Tallinna Kaarli koguduse III pihtkonda.
Tütar Õie Pähn meenutab: «Isa teenis vahepeal kahte kogudust: Toompeal ja Kaarlis. Pidas Toompeal jutluse ära ja läks siis Kaarlisse. Vaatab, sama halli habemega vanahärra kuulab jutlust. Nii ta mõtles, et ei saa sama jutlust pidada. Pärast vanahärra ütles, et pole nii head jutlust kuulnud. Ta oli hea kõnemees. Isa ostis küll hiljem maki, et jutlusi üles lugeda, aga ei jõudnud enam.»
Tütre sõnul oli isal suur autoriteet. «Ta oli enne arreteerimist koolis lastevanemate komitees ja kui üks õpetaja suri ja ta võttis sõna, käis üle saali kahin, sest teati, kes ta on. Ta pidas nii ilusa kõne, et võitis kahe parteilase, koolidirektori ja vene keele õpetaja, südame, ja kui ta oli ära, siis nemad olid meie, minu ja kaksikõe, kaitsjad. Nemad astusid välja, et saime lõputunnistused kätte, muidu taheti meid koolist välja visata,» meenutab Õie Pähn.
Aga masinavärk tegi oma tööd ja 12. aprillil 1949 August Pähn arreteeriti teel konsistooriumi. Kas teda ka varem üle kuulati, pere ei tea. «Aga seda teab meie pere küll, et kirikutööd ja poliitikat ta ühte kappi ei olnud nõus panema,» ütleb poeg Ülo.
Karistuseks määrati 25 aastat ja kogu vara konfiskeerimisega. Poeg Ülo Pähn meenutab, et kohe tehti neil kodus läbiotsimine ja kaasa võeti kogu raha, mis kodus oli, ka ema käekotist. Järgnesid Venemaa vangilaagrid ja vasekaevandus. Koju jäi abikaasa, kuus last ja abikaasa ema. Koju tagasi jõudis August Pähn 1956. aasta juulis.
Ent edasigi ei läinud kergelt. Et perega koos olla, läks ta tööle ETKVLi transporditööliseks. Kehv tervis aga ei lubanud füüsilist tööd teha ja nii paljus ta endale taas õpetajakohta. Koht talle ka leiti Tartu lähedale Võndu. Miks teda Keilasse ei lubatud, jäi asjaosaliste teada. Tütar Õie sõnul elas isa seda rängalt üle, et teda pere juurde ei jäetud. Küll ütleb poeg Ülo, eluaegne autojuht, et külastas isa alati, kui sõit Tartu kanti viis.
Oma kutsumusele ja inimlikkusele jäi August ka Võnnus truuks. «Isa oli ka võõrastele lastele hea, olenemata, kas ta on vaenlaste laps või mitte. Võnnus elas tema tagakiusaja, vallavoliniku, poeg ligidal, aga ta aitas teda alati, kuigi oleks võinud ukse kinni lüüa. Isa kohtles kõiki hästi, tema ei vaadanud, kas sa oled kommunist või mitte tema vaatas kui inimest,» ütleb tütar Õie.
Ka näinud isa seal palju vaeva puhkpilliorkestriga käis ise tolleaegsest Leningradist ja mujalt pille otsimas. Ikka tahtis isa kirikuelu edendada, tunnustab tütar.
Pärast August Pähni surma 4. juunil 1963 jätkas Võnnu koguduses õpetajana dr Voldemar Ilja ja meenutab, et kohalikul rahval olid kadunud õpetajast head mälestused. Kuigi Võnnu valitsus olnud punameelne, remontinud õpetaja natsionaliseerimata halvas korras kirikuvahi maja, et tal oleks kuskil elada, ja pannud kirikusse elektri. Kahjuks puutunud Voldemar Ilja kadunukesega vaid põgusalt Tallinnas kokku.
8. juunil 1963 maeti August Pähn Tallinnasse Rahumäe surnuaiale, 1997. aasta augustis läks 96aastasena manalateele ka Augusti abikaasa Linda.
Rita Pokk
Artikkel ilmunud ajalehes Eesti Kirik juuni 2004