JUMAL ON ARMASTUS

Jagan mälestusi oma onust Edgar Otsast.

Edgar Ots sündis 9. mail 1917. a Harjumaal Jõelähtme vallas Ihasalu külas üheteistlapselise kaluripere kaheksanda lapsena. Neist kaheksa õde-venda sirgusid täiskasvanuks, kolm aga surid imikuna. Esimese ja viimase lapse vahele mahtus 22 aastat.

Jaagu nime kandev kodutalu asus väga tihedasti asustatud maalilise rannaküla keskel. Maja ühtedest akendest paistis meri oma suure veteväljaga, millest kerkisid mõned saared, teispool maja laius põld ja selle taga mets. Olen ise oma lapsepõlve suved seal veetnud, seepärast võin ette kujutada selle suure pere laste mänge ja ka töötegemisi.

Edgari vanemad Elvine ja Johannes olid oma ausa meele ja abivalmis olekuga külarahva seas lugupeetud inimesed.

1925. a alustas Edgar kooliteed Neeme Algkoolis ja 1931. a jätkas õpinguid Tallinna Linna Poeglaste Humanitaargümnaasiumis (praegune Gustav Adolfi Gümnaasium). Sel ajal elas ta tuttava vanatädi juures Magasini tänavas. 1936. aastal lõpetas Edgar edukalt gümnaasiumi ja soovis jätkata oma õpinguid ülikoolis teoloogia alal, aga majanduslikel põhjustel polnud see tal kahjuks võimalik.

Edgari vanemad olid Jõelähtme koguduse liikmed ja ka lapsed said seal oma leeriõnnistuse. Edgar konfirmeeriti 5. juulil 1936. a õpetaja Petersoni poolt. Kui pere vanemad lapsed said usklikuks, hakati vanemate kodus pidama vennastekoguduse palvetunde. Esmalt tunnistasid oma Päästjast vanem poeg Albert, kes hiljem oli Tuhala koguduses jutlustaja, ja siis Edgar. Vend Albert ja õed Benita ning Ella hakkasid käima Harju-Jaani noortekooris laulmas, suvevaheaegadel laulis ka Edgar seal kaasa. (koorijuhiks oli Harald Meri, hilisem Järva praost, kes mõrvati).

Juba gümnaasiumis õppimise ajal külastas Edgar vennastekoguduse palvemaja Kaupmehe tänaval, varsti laulis ta seal meeskooris tenorit, mängis mandoliinikooris ja kõneles Noorte Kodus (see asus palvela hoovil) peetavates palvetundides.

1936. a asus Edgar õppima Tondi Sõjakooli, mille lõpetas 1937. a lipniku auastmes. Ta oleks võinud jääda sinna õppejõuks, kuid otsustas tööle minna raudteele, kus korrigeeris rongide sõiduplaane.
1941. a kolis Raudteevalitsus Riiga, kuhu ka Edgaril tuli minna. Liikluse korraldamine nõudis palju tegemist, sageli pidi töötama ka öösiti. Seal haigestus onu Edgar südamelihaste põletikku.

Pärast sõda kutsus Ranna koguduse õpetaja Anton Eilart Edgari organistiks Ranna kirikusse, kus ta mängis harmooniumil. Tema soovitas Edgaril hakata õppima õpetajaks. Juba Raudteevalitsuses tööl olles alustas Edgar Ots õppimist Usuteaduse Instituudis, esialgu küll vabakuulajana (umbes aastatel 1952-53). Arvestades oma töökoormust ja ka invaliidsust, lahkus ta Raudteevalitsusest 1. aprillil 1956 omal soovil.

1956. a tegi onu Edgar ettepaneku Martin Kelemendile, kes oli enne sõda pühapäevakoolitööd teinud, hakata jälle lapsi koguma ja neid õpetama. Ise lubas nõu ja jõuga abistada. Juba detsembri alguses toimus meie kodus esimene lastetund. Sel õhtul kogunes meile suurel hulgal lapsi ja nende vanemaid. Onu Martin jutustas ühe loo, mida küll täpselt enam ei mäleta, ja me laulsime laule. Noodimaterjal oli kasin, peamiselt kasutasime väikest laulikut, milles oli valik ühe- ja kolmehäälseid koraale.
Siit sai alguse põrandaalune pühapäevakooli tegevus pikkadeks aastateks meile, hiljem ka meie lastele, kuni ajani, mil tohtis põranda alt välja tulla. Loomulikult pidi iga kord kellelgi sünnipäev olema, muidu poleks tol ajal sellist suurt kogunemist saanud olla.

27. juunil 1957 ordineeris peapiiskop Jaan Kiivit (assisteerisid praostid Evald Saag ja Robert Kannukene) Edgar Otsa Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus aseõpetajaks. Prooviaasta möödus Tallinna praosti Georg Klausi juhendamisel Nõmme Rahu koguduses. Samal ajal oli ta jutlustajaks koguduse filiaalis Harku palvelas ja ühtlasi jätkas õpinguid Usuteaduse Instituudis. Kui õpetaja Kaide Rätsep läks Inglismaale õppima, määras peapiiskop Jaan Kiivit 1958. a E. Otsa Tallinna Kaarli koguduse õpetajaks, kus ta kolm aastat õpetaja Edgar Hargi kõrval teenis. Kogudus oli suur ja tööd palju. Tol ajal elas onu Edgar pisikeses köök-toast koosnevas korteris Koidu tänaval (Luise tänav lõppes selle maja ees). Maja akendest paistis Kaarli kirik. Külastasin teda seal üsna sageli, sest minu ema, tema noorim õde, aitas teda majapidamistöödes, kuna häired südametegevuses takistasid tal füüsilist tööd teha.

Pärast seda kui õpetaja Rätsep tuli Inglismaalt tagasi, tegi kirikuvalitsus Edgarile ettepaneku asuda teenima Järva-Peetri kogudust. Külastasime koos minu vanematega seda kogudust 1961. a. Mäletan, et onu muutus seal kurvaks. Arvestades tolle aja bussiliiklust ja tema tervislikku olukorda, oli see ettepanek talle väga raske. Pealegi olid ta vanemad kõrgesse ikka jõudnud, nad küll elasid meie kodus, aga Edgar külastas neid väga tihti ja oli neile hingeline tugi. Tema suureks rõõmuks anti talle Randvere koguduse teenimine.

Selleks ajaks oli Edgar kolmanda grupi invaliid, aga et tervis halvenes, soovis ta taotleda teist invaliidsusgruppi ning seda tuli vormistada haiglas. Aga varsti, ühel sügisesel pühapäeva varahommikul, tõid Kaarli koguduse esindajad Kõrm ja Truupere meile kurva teate, et onu Edgar on surnud. See oli mulle, noorele tüdrukule, 9. klassi õpilasele, suur ehmatus ja arusaamatus, sest ta läks haiglasse, et invaliidsusgruppi muuta, aga juhtus hoopis ootamatu: ühe süsti tagajärjel vajus ta palatis oma voodil kokku, avatud Piibel kätel, ja suri 2. novembril 1963.

Tema ärasaatmine 9. novembril Tallinna Jaani kirikust oli rahvarohke, küll aga väga kurb, sest vana ema oli kaotanud oma kalli poja, õed-vennad oma armsa venna, ametikaaslased ustava kaastöötaja ja paljud-paljud oma lähedase sõbra. Väike Jõelähtme kirik ei tahtnud mahutada kogu matuseliste hulka. Nii ametivendade kui ka sugulaste-sõprade järelhüüded tunnistasid, et Edgar oli olnud tõsine jumalakartlik inimene, kelle elu läks sõnaga kokku - ta oli nagu armastuse jünger. Õpetaja Edgar Otsa kalmuküngas Jõelähtme kalmistul uppus pärgade ja lillekuhilate alla. Kalmukivile on raiutud: Jumal on armastus, mis oli ka tema elu motoks.

Onu Edgaril polnud lapsi, aga tal oli palju ristilapsi, keda ta väga armastas, külastas neid või nemad teda. Tal oli ka väga palju sõpru üle Eesti. Kus palvetunde peeti, sinna kutsuti ikka teda Jumala Sõna kuulutama.

Iseloomult oli ta tagasihoidlik, ei tõstnud kunagi ennast esile, vaid kõigis kordaminekuis andis au Jumalale. Ka praost Klaus on teda kui ametivenda nimetanud tõeliseks kristlaseks. Seltskonnas oli ta tagasihoidlik, aga siiski väga lugupeetud kaaslane. Tal jätkus alati rõõmsat meelt, oskust ning tahet kuulata teisi inimesi ja aidata hädasolijaid.

Ka mina mõtlen suure tänutundega oma onule, kelle õhutusel asusin õppima UI muusikaosakonda. Tema kinkis mulle ka klaveri, et saaksin kodus pilli harjutada. Kui ta oli Harku palvelas jutlustaja, külastasin tihti palvekoosolekuid. Sel ajal toimusid aastavahetusel öised palvetunnid - uus aasta võeti alati vastu põlvedel. Aga need aastad olid ka õnnistusrikkad. Mällu on sööbinud üks ta kõnedest Harku palvela kantslist. Tema hääletoon, kui ta juba kolmandat korda esitas Jeesuse küsimust Peetrusele: "Siimon, Joona poeg, armastad Sina mind?" (Jh 21:17), kõlab mul veel praegu - üle 40 aasta tagant - kõrvus, sest see oli erilise väega öeldud.

Poolteist aastat oli onu Edgar surnud, kui ühel ööl nägin unes, et onu tuli meie maja uksest sisse ja talle ruttas vastu mu vanaema, tema ema, kes oli nädal aega halvatuna voodis lamanud (ei saanud enam tõusta ega rääkida). Unes imestasin ma sügavalt, et vanaema suudab püsti tõusta, kõndida ja talle rõõmsalt hüüda: "Sa tulid mulle vastu!" Siis aga jäi unenägu pooleli, sest ema äratas mind üles, öeldes, et vanaema suri, ja palus appi toimetama. See pilt on mällu sööbinud ja elavana saatnud mind kogu elu.

Jeesus ütles: "Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha" (Jh 15:5).

Aivi Otsnik

Artikkel on ilmunud Kaarli koguduse 2003. a jõulukuu ajakirjas "Sulane"