Esmaspäeval, 30 jaanuaril oli põhjust meenutada 100. sünniaasta puhul Linda Maiorit, meie kiriku teist ordineeritud naisvaimulikku.
Oma mälestusi emast oli lehelugejatele nõus jagama Linda Maiori tütar Milvi Ernits. Tema meenutused on ilmselge märk vanemate kindlast usust, millega nad, kirikuõpetajad Jaan ja Linda Maior, oma lapsi õpetasid, eriti neljandast käsust: Sa pead oma vanemaid austama.
Paratamatu olukord
Milvi Ernits räägib oma ema peetud esimese jumalateenistuse loo, mis ühtaegu on kibedusega looritatud. Nimelt hääletanud ta isa Jaaniga, kes käinud vana-aastal veel Valgast jumalateenistuse tarvis oblaate toomas, Harglasse viival teeotsal kojusõiduks. Võtnudki lahtine palgiveoauto neid peale, saadud ehk 10 km sõita, kui auto olnud kraavis.
Hiljem öelnud isa, et autojuht olla maininud, et oli öö otsa üleval. Et maa paljas oli, oli kukkumine raske ja isa pidi vigastuste tõttu kuu aega haiglas olema. Milvi kooliõde aga, kellega koos ühe suurräti all istutud, sai surma.
Et õnnetuse tõttu vana-aasta jumalateenistus siiski pidamata ei jääks, toimetas selle Linda Maior, ja järgnevatel pühapäevadel ka. Ühe paar päeva varem surnud noormehe ja sellesama palgiautol istunud kooliõe matus olid ema esimesed toimetatud matused. «See juhtum pani nagu plaksti tema töö paika,» ütleb Milvi Ernits.
Linda aitas varemgi palju abikaasat, sest tal olid kopsud haiged ja korra aastas oli ta ikka sanatooriumis. Samas hindab tütar Harglas oldud aega ka teise pilguga – olukord oli pingeline ja isal oli vaja lihtsalt ära olla.
Neljalapselisel perel oli raske pärast sõda toime tulla: sõja ajal rüüstatud kodu oli tühi, kirikumaa oli ära võetud, neile vormistati küll uusmaasaajana maad, aga isa polnud miski põllumees, see oli pigem pensionäridest vanaisa ja vanaema hooldada.
Milvi Erints meenutab ema keeleoskust ja lugu, kuidas kord Harglast Lätti eesti taludesse sõideti jumalasõna jagama ja ema läti keele oskusega neid täbarast olukorrast päästis. Ema oli lõpetanud Võru Tütarlaste gümnaasiumi ja rääkis vene, saksa, kuigipalju inglise ja prantsuse keelt ning läti keelt. Viimast õppis ta Lätis, kuhu Linda isa, postkontori juhataja, oli I maailmasõja ajal evakueeritud.
1948 või 1949 võeti pastoraat kolhoosikeskuseks, kõik tuli sinnapaika jätta. Õnneks oli Rakvere Pauluse koguduses vaba koht.
Mõni aasta Rakveres sai kiiresti ümber. Juba anti teada, et kogudus läheb sundkorras likvideerimisele ja õpetaja Jaan Maior suundus Jõhvi, kus korteri puudusel hakkas väikest majakest ehitama. Linda Maior jäi veel Rakverre ja pidas seal viimase jumalateenistuse. Milvi mäletamist mööda oli kirik rahvast täis.
Eduard Kriisa, tollane koguduse organist, kes ise kirikusse pilli oli meisterdanud, muudkui mängis. «Rahvas ei läinud kirikust ära, seisis püsti, kuni viimaks helistati ja päriti, miks ei lõpetata jumalateenistust.»
Jõhvist meenutab pere vanim tütar, et isale seal ei meeldinud. Kogudus oli harjumatult suur, rahvas rikas, sest kaevurid said head palka, ka nende perel hakkas paremini minema, aga kirikut ümbritsev vallikraav oli joodikute meeliskoht. «Ei istunud vanematele niisugune poolvene õhkkond. Inimesed olid küll kenad, aga oli hirm, et isa viiakse ära.»
Võimaluse avanedes koliti Lõuna-Eestisse tagasi, nüüd Otepääle. Kerge polnud sealgi: Linda tegi tööd peaaegu ilma palgata, sest polnud õpetajalegi millestki maksta. Jaan Maior ei julgenud ega tahtnud midagi oma tasku pista. Kui keegi kas või matuste puhul midagi annetas, läks seegi kassasse. «Tema ei oleks kannatanud, kui mõni oleks öelnud, et õpetaja sai.»
Pere põhiline söök oli mulgipuder, seda praeti, tehti heeringakastet. Lapsed koolitasid ennast ise, kes kaugõppe teel, kes väikesest stipist ära elades. Kodust ei olnud võimalik peaaegu midagi kaasa saada. Aga mida jagus, oli teineteisemõistmine ja armastus. Milvi Ernits mäletab ikka vanemaid koos.
Aastaid toimusid Otepää kirikus neljapäeva õhtuti kontserdid, see algas ikka palve ja koraaliga. Sageli käisid mängimas Otepääl puhkavad muusikud ja nad andsid kontserdi, kui isa palus. Ema pidas nendega hiljem kirjavahetust. Mõlemad vanemad olid väga head suhtlejad, keeled olid käes. Kui ei olnud võõraid esinemas, mängisid koraale Linda Maior või õpetajapere lapsed, eriti Ave (Ave Kumpas – R.R.)
Sellest ajast on Milvil tänini kodus kaks suurt filmilinti. Ta meenutab, et kunagi olid filmimehed paar nädalat Otepääl ja filmisid ringvaate «Kümme minutit mööda Nõukogude Liitu» tarvis ka tema vanemaid. Kord on ta kinolinal ja kord teleris näinud, kuidas isa, viiul ratta lenkstangil, kiriku poole sõidab ja kuidas ema pühakojas orelit mängides teda ootab.
Meenutused Linda Maiorist on hellad ja kantud hoolitsusest ema vastu. Ikka kerib jutt vaikselt sellele, kuidas nõukogude ajal tuli õpetajal palga ja pensionita hakkama saada ja äraelamiseks õpetajakohustuste kõrval koristajaks ja kütjaks hakata. Aga see eeldas, et enne teenistust tuli puud lõhkuda, sisse kanda, ahjud kütta – aga Linda Maior võttis oma ametit kui missiooni.
Õpetajaametki polnud kerge: hobusega tuli maha sõita mitukümmend kilomeetrit, pidada surnuaial matuseid, eriti talvel oli külm – naisõpetajal polnud ka häid sooje talveriideid. Organistina ja laulukoori juhina kirjutas ta igaühele eraldi noote ümber – ta nagu ei osanudki tööta olla.
Milvi Ernits meenutab ka, et emal olid väga head käed, ravitseja omad ja et ema oli ääretult truu ja korralik. Ta tähendanud kõik oma jutlused ilusa korrektse käekirjaga üles, joonistanud juurde punase tulbi, märgi, millega kaunistanud ka iga saadetud kaardi. See oli nagu tema märk või vapp, ütleb tütar.
25. detsembril 1994, mõni minut pärast südaööd lakkas töötamast Linda Maiori süda. Ta suri rahulikult oma tütre Milvi juures Tartus.
Linda Maior (snd Kais)
Sündinud 30.01.1905 Antslas.
Laulatatud 20.05.1929 Võrus kirikuõpetaja Jaan Maioriga.
Õppinud Võru Tütarlaste gümnaasiumis, Kõrgemas Usuteaduslikus Katsekomisjonis kirikumuusikat ja teoloogiat.
Ordineeritud 14.11.1968 Tallinna Toomkirikus aseõpetajaks.
Teeninud 1946–49 Hargla ja 1953–68 Otepää kogudust jutlustajana, 1968–84 Otepää kogudust abiõpetajana ja 1956–68 organisti kohusetäitjana.
Ilmale toonud neli last: Milvi, Virginia, Ave, Aulo.
Surnud 25.12.1994.
Rita Pokk
Ilmunud ajalehes "Eesti Kirik" jaanuar 2005