Reedel, 2. aprillil möödub 150 aastat kirikuõpetaja, ajaloolase,
luuletaja, kooli- ja lastekirjaniku Martin Lipu sünnist.
Martin Lipp sündis 2. aprillil 1854 Viljandimaal Tarvastu kihelkonnas
Vooru vallas Peetruse talus kroonutalu rentniku pojana. Ta õppis Vooru
külakoolis, tarvastu kihelkonnakoolis ja astus aastal 1867 Valga kreiskooli,
pärast lõpetamist aga Tartu gümnaasiumi.
Ettevalmistus ametiks
Lõpetanud 1874 gümnaasiumi, jätkas ta mulgi visadusega õpinguid,
nüüd juba Tartu ülikooli usuteaduskonnas, mille lõpetas
1878 kandidaadi astmega. Oli prooviaastal Paides ja Iisakus, kus sai tunda
kohalike sakslaste rünnakuid, kes ei vaadanud hea pilguga eestlasest kirikuõpetajale.
Aga Martin Lipp, oma nime vääriliselt – ladinapärane Martinus tähendab metafoorselt ‘sõjakas’ –, ei lasknud
end sallimatusest häirida ning jätkas vastuseisust hoolimata õpetajana.
1879. aasta alul sooritas ta nii Liivimaa Konsistooriumis nii pro venia
concionandi kui ka pro ministerio eksami ja ordineeriti 9. märtsil 1880. Samast ajast
oli ta Tartu Jaani saksa koguduse abiõpetaja ja andis tunde Tartu koolides,
sh õpetajate seminaris. Ühtlasi oli ta samal perioodil, aastatel
1880–82 Eesti Kirjameeste Seltsi sekretär.
25. märtsil 1880 abiellus Martin Lipp Lydia Henriette Lauga (sünd
11.10.1862), perre sündis tütar Helmi Magdalene (24.03.1881–24.01.1951,
abiellus 20.10.1902 Jakob Hurda poja Rudolf Hurdaga).
Mere taga
1882. a valiti Martin Lipp Kaarma koguduse õpetajaks ja sealse kooliõpetajate
seminari juhatajaks. Aastal 1907 kirjutati Kaarma kiriku 500. aastapäeva
puhul õpetaja Martin Lipust: Siin püüdis ta agaraste koolisid
paremale järjele tõsta ja ka Kaarma kooliõpetajate seminari
eest hoolt kanda. Nimelt aga on tema kirjamehena ja luuletajana meie rahvale
tuttavaks saanud. Selleks ajaks oli ka muidugi 15 aastat vett merre voolanud.
Et need kaks lühikest aastat aga märkimisväärsed olid,
kinnitavad Martin Lipu enda sõnad: Kaunis Kaarma äratas mind laulule
ja luulele. Nii on näiteks lauluke «Põhjala kuninga tütar» juba
Kaarmas sündinud. Selle õpetajaks oli Kaarma puiestiku Siberi paplite
koha, mis vahetpidamata kohises, kui igavene meri.
Kuni surmani
Kaarmalt kutsuti Lipp 1884 Nõo koguduse õpetajaks. Sinna, Tartust
viieteistkümne kilomeetri kaugusele tiheda asustusega ja ühte jõukamasse
Tartumaa kihelkonda jäi Martin Lipp pea 40 aastaks.
Arvatavalt 13. sajandi keskpaigas oli Nõkku rajatud Lõuna-Eesti
vanemaid, tänini algkujul säilinud kirik, ajalooallikates aga on
mainitud paika esmakordselt 1319 kui Nugehen. Esimene talurahvakool rajati
sinna aastal 1686 ja ajal, mil õpetajana hakkas tööle Martin
Lipp, kujunes külast hoogsalt alevik. Sellele aitas oluliselt kaasa 1889
valminud Tartu-Valga raudtee ja hoogsalt osteti talusid päriseks. Üheks
selleaegseks tendentsiks, mis oletatavalt ka Martin Lipu tegevust mõjutas,
oli osa rahva siirdumine vene õigeusku – ka Nõkku oli rajatud
1873 õigeusu kirik.
Väsimatu kirjutaja
Hinnatav on Lipu tegevus kirjasõna väljaandmisel. Tema huvi ja
kirjatööde ampluaa on olnud mitmepalgeline: kiriku ja hariduse ajalugu,
usuõpetus, luuletused ja luuletõlked, genealoogia.
Peateosena tuleb mainida «Kodumaa kiriku ja hariduse lugu» (1895–1899),
ja nimetatud teosest ilmunud kokkuvõtet «Lühikene kodumaa
kirikulugu» (1898). Nimetatud teose puhul on mainitud, et autor tundis
küll hästi trükitud ja trükkimata allikaid, kuid nõrga
analüüsi ja sünteesi tõttu ei kujunenud teosest korralikku
uurimust. Ometi oli see esimene ulatuslikum teos eesti kirikuloo alalt. Lisaks
avaldas ta kirjutisi kodumaa haridusajaloost Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamatuis
ja mujal.
Usuõpetuse vallast ilmunust võib mainida näiteks «Kristliku
Kiriku lugu» (1892), «Piibli lugu seletustega I–II» (1892–93), «Kooli
Katekismus ehk Õndsa Lutheruse Väike Katekismus seletustega» (1896), «Piltidega
Piibli-Lugu» (1904).
Tuntud on Martin Lipp ka luuletajana – ka täna kasutatavas «Kiriku
laulu- ja palveraamatus» on nii Martin Lipu orginaalluulet kui ka tõlkeid.
Omal ajal ilmusid temalt aga luulekogud «Kodu Kannid» (1897), «Lihtsad
lilled» (1902), «Päikse kullas» (1909), mille teemadeks
isamaa, emakeel, loodus, armastus, kodumaa minevik.
Kindlasti tasub aga märkida 1907. a ilmunud raamatut «Masingite
suguvõsa», mis on oma tähtsuse säilitanud tänini.
Käsikirjas oli säilinud veel «Karellide suguvõsa»,
mis ilmus pärast autori surma 1932.
Eesti Üliõpilaste Seltsi, Eesti Õpetatud Seltsi, uude lauluraamatu
komiteese kuulunud aktiivne kirikõpetaja suri 8. märtsil 1923 ja
on maetud Nõo kalmistule.
* KLPR 251 «Sa õige koja ehitaja».
Koostanud Rita Pokk
Artikkel ilmunud ajalehes "Eesti Kirik" nr 12 2004