Täna 150 aastat tagasi sündis Martin Lipp, keda eelkõige teatakse laulu ”Kaunistagem Eesti kojad” sõnade autorina

Kirjandusteadlane Rudolf Põldmäe on nimetanud Martin Lippu üheks eesti produktiivsemaks luuletajaks.

Tõepoolest, Martin Lipu neljas luulekogus (“Kodu kannid I” (1897), “Kodu kannid II” (1899), “Lihtsad lilled” (1902) ja “Päikse kullas” (1909)) on kokku 855 (Põldmäe järgi 854) originaalset või tõlkelist luuletust. Lisaks veel vaimulike laulude kogu “Kodu kannel” (1894), millest hulk laule on võetud nii “Uude lauluraamatusse” (1899) kui “Kiriku laulu- ja palveraamatusse” (1992).

Samas on Lipu kirjanduslik tegevus, eriti luule, saanud külge üsna eemaletõukava sildi, mis on rippunud alates möödunud sajandi teisest aastakümnest, Noor Eesti aegadest ja ripub tänaseni.

Rudolf Põldmäe kirjutab 1966. aastal ilmunud “Eesti kirjanduse ajaloo” II köites:
19. sajandi “epigoonliku luule üks iseloomulikumaid esindajaid on Martin Lipp. /—-/ Tema toodang toetub täiel määral saksa romantika ja järelromantika eeskujudele. Lipu värsid voolasid ilma suurema vaevata, sest ta oli pealiskaudne ja keskendamatu, sügavama inspiratsioonita kergekäeline paljukirjutaja, enese vastu äärmiselt vähenõudlik.” Tema luule kunstiline tase ei tõuse “kunagi üle lameda keskpärasuse; ka luule temaatika on võrdlemisi kitsas, esineb palju korduvat”, “väljenduses on vähe isikupära, enamasti on see üldsõnaline, tihtipeale ka lame ja lääge. Sagedasti esineb Johann Voldemar Jannseni, Lydia Koidula, Mihkel Veske, Juhan Kunderi jt motiivide ning väljenduste otseseid parafraase. Värsimõõdu huvides amputeerib ta sõnu, veelgi sagedamini aga venitab rahvalaululiste lõppude (-lta, -la jne) abil värsse pikemaks, eriti riimsõnade leidmiseks. See teeb tema lõdva värsi ja lameda stiili veel halvemaks. Õieti polegi Lipp vanast regivärsist muud õppinud kui venivaid lõppe tarvitama.”
Võib küsida, miks siis Lipu luule oli siiski tollal (ja võib-olla mitte ainult tollal) inimestele oluline. Arvan, et samal põhjusel, miks on populaarne vahel lausa riigihümniga võrreldav Enn Võrgu Lipu tekstile loodud laul “Eesti lipp”: Lipu luulel, mis esteetiliste kriteeriumite järgi on tagasihoidliku väärtusega, on eetiliste ja religioossete kriteeriumite järgi siiski sügavust.

Lipu kui vaimuliku teadlikuks eesmärgiks on pakkuda lugejale mitte niivõrd kunstilist elamust, kuivõrd hingekosutust. Ja arvan, et see, kes tunneb tema luterlikke kirikulaule, ei pea seda eesmärki sugugi saavutamata jäänuks.

Lipu isamaalaulud on kosutanud rahva jaoks rasketel aegadel inimeste südameid ja vaimulikud laulud neid, kelle jaoks nähtamatu Jumalariik on parem reaalsus kui nähtav maailm.

Mart Jaanson, EELK Nõo koguduse kirikuõpetaja ettekandest konverentsil “Martin Lipp 150”

Martin Lipp Eesti Üliõpilaste Seltsis

Martin Lipp astus EÜS-i 1874. aasta sügissemestril 28. septembril, veidi pärast Tartu ülikooli usuteaduskonda astumist. Tegevliikmeks võeti ta juba 20. novembril 1874.

Martin Lipp oli 1877. aasta sügissemestril ja 1878. aasta kevadsemestril EÜS-i esimees. Lipu esimeheks oleku ajal avaldasid seltsile ja Lipule suurt mõju Jakob Hurda isamaalised vaated, mis kujundasid ka edaspidi tema poliitilisi ja eluhoiakuid.

1878. aasta kevadsemestril pani Lipp oma esimeheameti maha, kuid jätkas aktiivselt koosolekutel osalemist.
1884. aastast sai Lipust Nõos kirikuõpetaja, ent samal ajal hoidis ta end vilistlasena ka EÜS-i eluga kursis ning suhtles seltsiga peamiselt kirja teel.

Peale EÜS-i tegutses Lipp Õpetatud Eesti Seltsis ja Eesti Kirjameeste Seltsis ja Eesti Kirjanduse Seltsis.
Pärast Martin Lipu surma 8. märtsil 1923 saabusid järgmistel päevadel EÜS-ile kaastundeavaldused kõigilt Eesti tudengite korporatsioonidelt ja seltsidelt.

Marko Kuura, EÜS-i kirjakoguhoidja

Hinnatud tõlkija

Martin Lipust diplomitöö kirjutanud ajaloolase Tiiu Laane sõnul oli Lipp hilisema rahvusliku ärkamisaja oluline tegelane.

“Tema luule oli ärkamisaja vaimust kantud ja kuigi seda ei saa võrrelda Koidula loominguga, on see omas ajastus ja patriootlikus meeles siiski arvestatav.” Kirikuringkondades oli Lipp väga hinnatud lauluraamatute tõlkija.
“ Kaarma ja hiljem Nõo kirikuõpetajana oli Lipp hea mänedzher, tema ajal sai Nõo kirik altarimaali, gooti stiilis mööbli ja telliti uus orel,” rääkis Laan.
Veiko Pesur

Lipulaulu algne versioon:

Ehitagem Eesti kojad
Kolme kodu-värviga!
Võtku nendel Eesti pojad
Ennast ükskord ühenda’,
Võtku kuldse armuköie
Venna-arm neil’ veerita’,
Vastaku neil’ vägev hüüe:
“ Eesti, Eesti, ela sa!”

Sinine on sinu taevas,
Kallis Eesti kodumaa.
Oled kord sa ohus, vaevas,
Võtkem sinna silmata;
Truudusest meil’ tunnistagu
Taevasina määratu;
Ustavatel sooviks saagu:
“ Eesti, Eesti elagu!”

Must on meie mullapinda,
Mida higis haritud;
Must on kuub, mis Eesti rinda
Vanast’ juba varjanud.
Eesti maad, ta keelt ja rahvast,
Minu laul, sa ülenda!
Sellel’ kostku koorid vahvast’:
“ Eesti, Eesti, ela sa!”

Valges ehtes Eesti kased
Kaunistavad kodumaad,
Puhtalt eesti neiu põsed
Roosi-ilul lehkavad.
Puhas vanemate viisi,
Ä ra lõpe iial sa,
Istutades õrnu õisi:
“ Eesti, Eesti, ela sa!”

Sinine ja must ja valge,
Ehitagu Eestimaad!
Vili võrsugu siin selge,
Paisugu tal täieks pead!
Vaprast meelest, venna-armust
Eesti kojad kõlagu,
Kostku taeva poole põrmust:
“ Eesti, Eesti elagu!”

Artikkel ilmunud 12. aprill 2004 “Eesti Päevaleht”