Alati peab ka Jumalale ruumi olema
8. klassist koos oma tulevase abikaasa Jaan Kiivit junior 'iga ühes klassis käinud Sirje Henno oli Kiivitite koju esimest korda kutsutud 1961. aasta jõuluõhtul.
«Ma olen lõpmata tänulik, et abielludes oli mul võimalus lähemalt tundma õppida Jaani vanemaid ja nende armastust oma lähedaste vastu vastu. Jaani isa oli perekonna kese ja kõikidel oli tema ümber hea olla. Tema käe puudutus õlale aitas maailmal paista paremana ja sa said uut jõudu elamiseks,» jagas Sirje Kiivit Eesti Kiriku palvel mälestusi äiast Jaan Kiivitist oma hubases kodus Pääsküla raba veeres.
Perekond võttis omaks
«Kasvasin ilma isata. Ta oli Saksa sõdur ja ilmselt hukkus Läänemeres. Ema oli mulle lapsena õpetanud lihtsa õhtupalve, et Taevaisa hoiaks ka minu isa. Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis isa ja Taevaisa kuju sulasid lapse kujutluses lõpuks ühte. Sellest tulenevalt olid mul väga kõrged nõuded isale, mehele, perekonnapeale üldse,» viitab Sirje Kiivit oma lapsepõlvele.
Kui ta esimest korda jõulude ajal Kiivitite koju viidi, ei olnud Jaan vanemaid ette valmistanud, et võtab tütarlapse kaasa. «Tal endal oli põhjendus, et ühel õel on ka noormees kaasas. Esimest korda olin jõuluõhtul perekonnaringis, kus pereisa oli õhtu keskne kuju, lauldi laule, istuti lauas, jagati kinke. Jõuluvana ei olnud Kiivititel kunagi olnud kombeks. Mulle oli õhtu väga pingutav, sest pidevalt võitlesin nutuga, eriti laulude ajal. See jõuluõhtu on jäänud minu elu üheks sügavamaks elamuseks.»
1962. a mais Sirje ja Jaan Kiivit abiellusid. «Kui nüüd mõelda, millist «rõõmu» meie samm valmistas Jaani vanematele: kumbki meist polnud haridusteed lõpetanud, polnud mingit sissetulekut ega kohta, kus elada, aga meie abiellusime! Jaani isa seisukoht oli, et varast abiellumist ja varast ülestõusmist ei tohi iialgi kahetseda. Tema kõnekäänd oli: minia vastu olen ma viisakas ja väimeeste vastu tänulik. Mina ei olnud iludus, silmapaistvalt võimekas ega tuntud suguvõsast, aga mind võeti vastu perekonda mitte ainult viisakalt, vaid ka südamlikult ja loomulikult.»
Hea naine kõrval
Sirje Kiiviti sõnul ei ole Jaan Kiivit senior 'ist õige rääkida tema abikaasat Gertrud Varikut ehk Kärti nimetamata. «Jaani isa oli särav isiksus, viskas nalja, andis elutarka nõu, kuid haamrit ta kätte ei võtnud. Kõik majapidamistööd olid mamma – nii nimetati Jaani ema perekonnaringis – teha. Ja ta oli kõiges haruldaselt osav. Tema kohta on õige öelda ta oli kuldsete kätega, suutes õmmelda mehele ülikonna ja palitu isale, rääkimata söögitegemisest. Ta oli haruldaselt ilusa välimusega lühikest kasvu naine, kes oli ka lühikest aega TÜ usuteaduskonna üliõpilane,» meenutab Sirje Kiivit oma ämma. «Muidugi oli nende elus ka raskusi ja traagikat, kuid see ei muutnud nende suhtumist miniasse.»
«Ma ei mäleta ühtegi korda, isegi mõttes, et oleksin midagi Jaani vanematele ette heitnud. Kui vaid ehk seda, kui abielu esimestel aastatel äia jutlusi kuulates tabasin end mõttelt, et tema hääl võiks olla ilusam. Elasime kaks korda Jaani vanemate juures: abielludes alguses umbes aasta, kui meil polnud korterit ja teine kord, kui sündisid kaksikud. Jaani ema võttis meid siis 8 kuuks Magdaleena tänavale (peapiiskopi residents. - Toim.).
Olen ise 10 aastat Magdaleena tänaval elanud peapiiskopi abikaasana ja oskan nüüd mõelda, kui haruldased vanemad olid Jaanil. Kaks imikut, minia, poeg, oma tütar, peapiiskopi amet, mis tol ajal oli poliitiliselt köietantsimine, suhkruhaigus – Jaani isa suutis oma tööraskusi kanda nii, et tema lähedased seda ei tundnud. Tal oli erakordselt tugev võime olla igasugusest argisaginast üle.»
Poliitiliselt korrektne
Minevikust kõneldes peaksime kogu aeg meeles hoidma tausta, milles inimesed tegutsesid. Nõukogude aeg hoidis kiriku teravdatud tähelepanu all. Sirje Kiivit meenutab üht vabariigi aastapäeva 1970. aastal, kui Jaan Kiivit jun. oli esimest aastat Püha Vaimu koguduse õpetaja. «Me oleksime vabariigi aastapäeva teinekord äragi unustanud, kui julgeoleku töötajad poleks seda oma kontrollimisega meelde tuletanud.
Ükskord vabariigi aastapäeva hommikul oli relvastatud julgeoleku töötajad meie ukse taga ja Jaan viidi ära. Kiriku tornis rippus sini-must-valge lipp ja kohale olid toimetatud redelid et lipp maha võtta. Jaan pidi hiljem kirjutama asjakohase seletuskirja. Isa tuli külla ja soovis seletuskirja näha. Siis oli mul võimalus näha kõrvalt kahte Kiivitit: Jaanil oli kirjutatud, et tornis rippus sini-must-valge koori lipp. Isa andis nõu kirjutada uus seletuskiri, see kõlas nii: «Püha Vaimu kiriku tornis rippus trikoloor violett-must-kollane ja vaksakõrguste tähtedega oli üle lipu kirjutatud «Püha Vaimu koguduse koor»». Kõik, kes seletuskirja lugesid, ei olnud ju vaenulikud. Kui on sinimustvalge lipp, on Eesti Vabariigi lipp, aga kui on trikoloor violett-must- kollane, on hoopis teine asi. Jaani isa tundis poliitilise mängu peensusi. Ja oskas oma tarkust leidlikult kasutada.»
Sirje Kiivit teab, et palju koguduseinimesi kuulati üle, vähesed tulid sellest rääkima. Neile tehti ettepanek: teile meeldib kohvikus käia, meie maksame teie arved kinni, kui jutustate, mida seal kohvikus kuulsite. Te olete ju riigile lojaalne kodanik?!
Võimude kurja kätt tundis ka Sirje Kiivit, kui ta eduka õpilasena kõrgkoolist usuliste veendumuste pärast välja visati. Kodus leidis ta lohutust. «Jaani isa ütles, kui sa oma elus suudad aidata kasvõi ühtegi inimest, ei ole su elu olnud asjata. Sa lasid end välja visata, aga sina ei tea, mismoodi sinu kindel käitumine on mõne inimese hingeelu mõjutanud.»
Rosinate leidja
«Jaani isa ütles, et kõik impeeriumid lagunevad ja kui sa soovid, et N Liit laguneks, siis palveta selle eest, et ta suureneks. See oli elutark nõuanne ja nagu näha «väga mõjus». Tema oskas näha maailmas kõike seoses. Selle taga oli hea inimeste tundmine, suur lugemus ja ajalookäikude tajumine. Teda ei pannud imestama ka inimeste alatus, selle peale ütles ta rahulikult, et ei ole asja, millega inimene hakkama ei saa. Sirje Kiivit ja tuletab meelde Jaan Variku (Gertrud Kiiviti venna. - Toim) ütelust: «Vana Kiivit on see, kes otsib rosinat solgiämbrist ja kas tead, ta ka leiab selle!»
Jaan Kiivitile heideti ette, et sageli ei anna ta täpseid vastuseid või juhtnööre, kui üks tema põhihoiakuid oli, kui sa midagi otsustad, ära löö lõplikult lukku, vaid jäta midagi ka homseks, jäta midagi ka jumala hooleks. Seda põhimõtet on muidugi raske järgida igapäevatöös, kui siiski on tõsi, et homne päev ei ole meie käes.
Tolle raske aja kohta, mil Jaan Kiivit oli peapiiskop, on palju legende. Sooviksin, et noorem põlvkond teaks ühte seika, mis soome kirikuringkondades on avalik saladus. Enne Jaan Kiiviti esimest töövisiiti Soome uuriti, mis mees on J. Kiivit.
Kui selgus, et ta on praost Jaan Variku väimees, öeldi, et praost Variku tütar ei abiellu viletsa mehega. Selle külaskäigu ajal, pärast ametlikku vastuvõttu tuli Jaan Kiivit tagasi kirikuvalitsusse ja soovis peapiiskop Simojoega vestelda. Ta andis nõu kontrollida kirikuvalitsuse ruume, sest nõukogude julgeolekul oli väga täpselt teada, mis nendes ruumides räägiti. See hea suhe väliskirikutega oli ainulaadne ja pärast vabanemist oli Eesti kirik ainus, kellel olid head suhted välismaaga, mida saadi kasutada kogu rahva hüvanguks.
Ta õpetas mind ja seda olen pidevalt meeles hoidnud: kui sa midagi ette võtad, arvesta halvimaga ja looda parimat. Parim nõuanne! Varikud heitsid ette, et vana Jaan ei anna täpseid vastuseid. Aga ta ütles ikka: kui sa midagi otsustad, ära löö lõplikult lukku, jäta Jumalale ka ruumi; ma ei saa ju öelda, et ei tea, ma lasen asjadel minna. Põhimõtted peavad olema, aga homne päev on Jumala käes.»
Jaan Kiivit senior 'i iseloomustas tema minia meelest julgus, elujaatamine, kindel lootus ja raskustest humoorikas ülesaamine. «Tal oli sädelev, võluv, teisi inimesi nautiv loomus. Väga võluvatel ja ilusatel inimestel on palju raskem elada, aga tema kasutas oma võlu ja isiksust Eesti kiriku edendamiseks,» lausub Sirje Kiivit lõpetuseks ja viimast öeldes peab silmas Jaan Kiiviti rohkeid väliskontakte, mis EELK-l rasked ajad üle lasi elada.
Üles märkinud
Sirje Semm
Artikkel ilmunud ajalehes Eesti Kirik veebruar 2006