100 aastat peapiiskop Jaan Kiivit senior 'i sünnist

Vana Testamendi prohvet on võrrelnud elu kangakudumisega. Lõimelõngad on seatud kangastelgedele ja kangur hakkab lõng-lõnga järele heitma koelõngu lõimedesse. See on pikk ja aeganõudev töö, mis nõuab ka mõtlemist ja kaalutlemist, sest lõngad ja mustrid tuleb kangrul valida. Kui sellesse elukangasse on viimane lõng heidetud, siis tuleb surm ja lõikab teravate kääridega kanga elutelgedelt maha. Meile, oma kangakudumise jätkajaile, jääb sellest mälestuste kangas.

Kui midagi valida peapiiskop Jaan Kiiviti mälestustekangast, siis valikute tegemine nii erinevate värvide ja mustritega kangast pole sugugi kerge ühes lühikeses artiklis.

Jaan Kiivit, Jaan ja Leena (sünd Allik) poeg sündis 27. veebruaril 1906 Viljandimaal Tuhalaane vallas. Alghariduse sai Polli (Longi) ja Karksi valla (Ado) algkoolis ja Karksi kihelkonnakoolis. Sügisel 1918 astus ta Viljandi keskkooli, mille järel kevadel 1925 lõpetas Viljandi maakonna poeglaste gümnaasiumi. Sama aasta sügisel ta asus õppima Tartu ülikooli usuteaduskonda.

Jaan Kiiviti alghariduse aeg langes Eesti vabariigi algusaastaisse, mis ei pakkunud «rohelist teed» rahva usu- ja kirikukeelule, vaid elati hariduse illusioonis, mis pidanuks lahendama kõik teised eluprobleemid. Ka Jaan Kiivit, nagu ta ise tõdeb, ei olnud siin erandiks. Alguse teisiti mõtlemiseks andis pooleldi juhuslikult Piibli lugemine ja ühe koolivenna kristlik käitumine, mis ajendas usuteaduskonda astuma, mille ta lõpetas 1932. a detsembris.

Õpetaja prooviaasta pidas ta Jõhvi õpetaja Jaak Variku juures (2.2–13.7.1933), kes oma praktikandile on andnud järgmise iseloomustuse: «Mis cand Kiiviti isikusse puutub, siis on ta ennast näidanud väga ustava töötegijana, kes usuliselt seisab Ev. Lut. Kiriku alusel ja loodan, et meie Ev. Lut. Kirik Jaan Kiiviti isikus tõsise hingekarjase juure saab, milleks Jumal andku oma õnnistust.» Õige lühikest aega oli ta vikaarõpetajaks Hiiumaal. Tema ordinatsioon toimus Tallinna Toomkirikus 16. juulil 1933, ordinaatoriks oli ass praost A. Kapp. Konsistooriumi otsusega (21.3.1934) kinnitati ta Viru-Jakobi koguduse õpetajaks ja viis aastat hiljem Viru praostkonna praostiks. Piiskopi (piiskopi asemiku A. Pähni) otsusega (27.5.1948) teenistuse huvides paigutati ta ümber Tallinna Jaani koguduse õpetajaks ja Tallinna praostkonna praostiks.

Piiskopi asemiku (A. Pähn) ettepanekul (2.2.1949) kinnitas konsistoorium Jaan Kiiviti vikaarpiiskopiks. 13. kirikukogu valis Jaan Kiiviti eluaegseks Eesti Ev. Lut. Kiriku peapiiskopiks arvates 23. oktoobrist 1949.

Viru-Jakobi koguduse teenimise aega langeb ka abiellumine Gertrud Jaagu t Varikuga (s 6.10.1914). Laulatus toimus Jõhvi kirikus 2. juulil 1935. Abielust sündis viis last: Leena (1936), Kirsti (1937), Jaan (1940), Annika (1943) ja Marika (1949).

Antud olukorras polnud Jaan Kiivitil kerge peapiiskopi kohta vastu võtta: nii suure lugemuse, elukogemuste ja intelligentsiga mehel kui temal, polnud teadmata, kui täis karisid see meri oli, kus tal väikse maa ja rahva kirikulaevaga tuli purjetada. Varsti pärast peapiiskopi koha vastuvõtmist tuli kuuldavale läänest hääli, et Kiivit on isehakanud punane piiskop. Ei kulunudki väga palju aega, kui need hääled hakkasid vaibuma ja Jaan Kiiviti renomee just läänepoolses protestantlikus kirikus hakkas tõusma. Varsti sai temast tuntud ja tunnustatud teoloog nii kirikute maailmaliidus kui ka luterlike kirikute maailmaliidus, samuti nii rahupooldajate kui kirikute oikumeenilises liikumises. Ilma teeneteta ta poleks saanud nelja Euroopa ülikooli, Leipzigi, Praha, Helsingi ja lõpuks kõige väärikama, Pariisi ülikooli audoktoriks. Kadunud professor Elmar Salumaal on õigus, kui ta pikas ja asjalikus Jaan Kiiviti nekroloogis (26.9.1971) mainib, et Kiiviti populaarsus protestantlike kirikute ringkonnis ületas kõiki teisi eesti teolooge.

Paljude ametisõitude juures leidis Jaan Kiivit aega uue teoloogide põlvkonna kasvatamiseks. Kuna nõukogude kord sulges Tartu ülikooli usuteaduskonna, oli ta 1946. aastal üheks uue õppeasutuse loojaks EELK konsistooriumi juures, algse nimetusega Usuteaduse Kõrgem Katsekomisjon (UKK), hiljem Usuteaduse Instituut (UI) ja samas tegeliku usuteaduse õppejõuks. Tema loengud olid huvitavad ja kaasakiskuvad, tähelepanuväärne on see, kuidas ta juhatas jutluste seminare. Ta oli hea pedagoog, püüdis üliõpilast ka nõrga jutluse puhul julgustada, kui teised seda teravalt kritiseerisid. Ta rääkis, kuidas ühest taolisest saksa jutluste seminarist võttis osa üks ilmik, kes võis sõna võtta jutluse kohta. Kui üliõpilase jutlus oli hea, siis ta ütelnud: Jumal õnnistas! Kui jutlus oli keskpärane, siis: Tekst oli raske! Kui aga jutlus on olnud vilets, siis ta olevat lausunud: Laulud olid hästi valitud!

Inimesena on peapiiskop Jaan Kiivitist jäänud unustamatud mälestused: kui heast humaansest inimesest ja targast elukogenud õpetajast. Inimeste jaoks, kes tema juurde tulid, oli tal aega, ta kunagi ei vaadanud kella! Kui inimene tuli tema juurde mure ja hädaga ja kui tal polnud võimalik teda aidata, siis vähemalt ta saavutas selle, et abiotsija lahkus tema juurest teadmisega, et teda oli tahetud aidata !

Jaan Kiivitil oli eriline sarm, mis ei köitnud ainult tema sõpru, vaid isegi vastaseid.

31. augustil kirjutas Jaan Kiiviti avalduse konsistooriumile, milles teatas oma soovist lahkuda peapiiskopi ametist ja palus kaks kuud palgalist puhkust, sest puhkus oli saamata. Muu hulgas kirjutas ta järgmist: «Kuigi mu tervislik olukord ei luba mul seniste vajalikkude ülesannete täitmist, siis vastavalt oma jõule ja võimetele olen nõus edasi töötama EELKs, niikaua kui suudan või seda vajatakse.»

Peapiiskop Jaan Kiivit suri 3. augustil 1971. Tema matusetalitus toimus 7. augustil Tallinna Jaani kirikus ja muldasängitamine Rahumäe kalmistule.

Voldemar Ilja

Artikkel ilmunud ajalehes Eesti Kirik veebruar 2006