Mälestusi Kadrinast
Katkend, milles meenutusi Arnold Kaisist

Pärast pastor Beermanni lahkumist tuli Kadrinasse noor sportliku olemisega kirikuõpetaja – Arnold Kais. Oma eelkäijatest erines ta tunduvalt selle poolest, et tema jutt oli selge, ilusa puhta baritonaalse tämbriga, vaimukas ja kõigile arusaadav. Vana Beermanni ajal kirikulised enamikus tukkusid, sest pastorihärra keelest oli raske aru saada. Aga noogutati kaasa, et küll ta ikka vajalikku ja tarka juttu ajab. See tõik on mul meeles sellepärast, et mu vanaema oli üsna usklik ja suvel, pühapäeviti, võttis minu ja venna käekõrvale ning viis kirikusse. Meile meeldis see orelimuusika pärast ja nii oli kombeks.

Aga üks teine omadus noore pastori juures ei meeldinud kohalikule eliidile mitte! Ta käis alevivahel spordidressis, mängis hoolega võrkpalli ja vandus kõvasti. Kuid pikapeale harjuti sellega, sest noor õpetaja oli „kuldsuu“ ja jutt oli inimlik. Toon ühe näite.

See oli 1951. aasta suvel, kui pärast Kadrina kirikus tehtud remonti toimus kiriku õnnistamisjumalateenistus ja sel puhul ka väike kontsert. Hugo Lepnurm esines orelil, mina oma kolleeg Lembit Antoniga ja tema õe Meetaga, kel oli ilus sopran, vaimulike lauludega. Mind üllatas, et oma jutluse aluseks võttis pastor Kais äsja ilmunud Nekrassovi luulekogust avaluuletuse „Küla“. Poeet kirjeldab oma hingeseisundit, kui ta üle hulga aja saabub kodumaale ja näeb kirikut künkal. „Üht kirikut näen rinnakul…“ Poeet astub pühakotta ja hardas palves tänab Jumalat, et ta näeb jälle oma kodu ja kodumaad. Seda jutlust võis mitmeti tõlgendada. Oli ju 1949. a märtsiküüditamine seljataga ja meie rahvas maailmas laiali.

Viimati kohtusin pastor Kaisiga Pärnus Rüütli tänava restoranis 1963. aasta suvel. Sel ajal oli ta Audru koguduse pastor ja äsja just leerilapsed õnnistanud ja eluteele saatnud. Seda sündmust ta siis tähistaski, juba kolmandat päeva. Ajapikku olime hr Kaisiga headeks tuttavateks saanud, sest nagu ta naljatamisi lausus: „Sina oled karjaga teatris, aga mina mängin kantslis soolot!“ Ja tõepoolest. Ta tsiteeris peast Cicero kõnesid Catalina vastu, samutio Caesari märkmeid Gallia sõjast, muidugi ladina keeles. Ka Shakespeare sonett „Tõmmust daamist“ oli ta meelispala…

Pastor Arnold Kais oli selle julma aja traagiline kuju, lausa kirjanduslik kuju – Gösta Berling. Aga see oleks pikk jutt, terve romaan ja sellest praegu ei räägi. Puhaku ta rahus, erksa meele ja suure vaimuga inimene.

Arvo Kruusement