Saatuse eest ei põgene

Eile, 5. aprillil möödus 100 aastat õpetaja Aleksander Jürgensoni sünnist.

Temagi elu meenutab teiste põlvkonnakaaslaste oma: majandusliku kitsikusega seotud õpingud, esimesed tööaastad täis lootust, edasi aga murtud saatus.

Sündinud Tartumaal Vaimastvere vallas sadulsepp Jüri Jürgensoni vanima pojana, kolis pere varsti pärast poja sündi Viljandimaale Sulustverre, kus isast sai põllupidaja. Sinna ei jäädud aga kauaks, nelja aasta pärast asuti elama Pajusi valda, kus Aleksander hakkas õppima kohalikus Lahavere algkoolis. 1916–19 õppis Aleksander Põltsamaa kihelkonnakoolis, sooritanud vastava eksami, võeti ta õppima Põltsamaa ühisgümnaasiumi.

Seda aega on Aleksander Jürgenson ise raskeks nimetanud: ta oli liiga noor, et Vabadussõjast osa võtta, kuigi oleks seda meeleldi soovinud; ka uinus tema ema 1920. a keskel igavesele unele. Majapidamine jäi hooleta, kuni isa uuesti abiellus. 1924. a suutis Aleksander siiski kooli lõpetada, kuid ei jätnud lootust jätkata üliõpilasena.

Oma elulookirjelduses ütleb Jürgenson, et isa pooldas õigusteadust, ent «mind mõjutasid isiklikud kaalutlused ning emalt omatud usuline kasvatus». Nii sai Aleksandrist pikkadeks aastateks teoloogiaüliõpilane. Teenides ülikooli kõrvalt ülalpidamist, lõppesid õpingud mitmeaastase katkestuse järel alles aastal 1933.

1930 suvel abiellus Aleksander Jürgenson Melanie Marvega, nende perre sündis kaks tütart ja poeg. 1933 suunati ta prooviaastale Tartu Peetri kogudusse Gustav Rutopõllu juurde, kes tõendab, et õpetajakandidaat Jürgenson on «positiivselt mõtleja inimene ja kõigiti sügavusuliste veenetega töömees». 25. veebruaril 1934 ordineeriti Aleksander samas kirikus Tartu praostkonna vikaarõpetajaks.

Sama aasta juulist asub Jürgensonide pere aga Suure-Jaani, kus vastsest kirikuõpetajast saab esialgu kohaliku õpetaja Georg Alfred Rosenbergi isiklik adjunkt, siis õpetaja kt ja 1935. aastast täieõiguslik õpetaja. 1939 määratakse Jürgenson lisaks Viljandi abipraostiks.

Edasi pärinevad aga dokumendid 1943. aastast: kiri Eesti omavalitsuse juhile Hjalmar Mäele ja piiskop Johan Kõpule. Kirjade sisuks on Jürgensoni kahe aasta tagune põgenemine Saksamaale märtsis 1941, vabatahtlik teenimine eestlastest koosnevas Saksa politsei üksuses 1941–1942 ja soov taas asuda õpetajaametisse Viljandimaal.

Jürgenson pöördub Mäe poole palvega saada endale teenistuskohta, kuna konsistoorium ei soosivat vabade kohtade täitmisel tagasipöördujaid. Piiskop Kõpp lükkab tagasi esitatud etteheite ja vastab, et kõik ordineeritud õpetajad kandideerivad kogudusse ühtedel alustel. Aleksander Jürgenson ilmselt valituks ei osutu, dokumentide järgi ei ole ta teeninud enam üheski koguduses. Põgenedes taas bolševismi eest, hukkus ta õhurünnakus 9. aprillil 1945 Planekis (Tšehhimaal).

Rita Pokk