ISAKÄSI JUHTIS RADA

3. aprillil möödus 100 aastat assessor praost emeeritus Aleksander Hinno sünnist.
Sündinud uue kalendri järgi 3. aprillil 1904 Põlva kihelkonnas Tilsis taluperemees Peeter ja Marie Hinno peres, õppis Aleksander Hinno Võru linna poeglaste algkoolis ja 1918–1922 Võru poeglaste gümnaasiumis.
Hiljem on Hinno meenutanud oma lapsepõlvekodu lähedal paiknenud ahervaremeid ja neil mõlgutatud mõtteid: Ahervare oli muutunud muistseks kalmuks, kus puude ja lillede varjul puhkasid iidsed mälestused meie esivanemate elust, tööst ja võitlemistest. Meil, lastel, oli selle ahervareme vastu eriline austus ja lugupidamine.
Olid ju need kivid kui suure ajalooraamatu leheküljed, mis kõnelesid mineviku õnnest ja rõõmust, murest ja valust. Iga jalatäis maadki, peotäis mulda ja pisimgi liivatera, mis kõik oli läbi imbunud meie rahva muistsete põlvede higi ja vaevaga, jutustas mulle siinkohal pikki lugusid. («Koduvärav», 1948.)
Õ pingud jätkusid Tartus: 1922–1926 poeglaste reaalgümnaasiumis ja 1927–1931 ülikooli usuteaduskonnas. Siis tuli prooviaasta Jüri koguduses õpetaja Jakob Aunveri ja 1931–1932 ülikooli koguduse õpetaja prof H. B. Rahamägi juures. Piiskop Jakob Kukk ordineeris Aleksander Hinno 1. mail 1932 Tallinna Toomkirikus.
Olnud mõni kuu õpetaja Rahamäe isiklik adjunkt, sai temast üheks aastaks Kaarma koguduse õpetaja.
15. oktoobril 1932 abiellus Aleksander Hinno Tartus Alide Simonlatseriga.

Kagu-Eestis
4. novembrist 1934 sai Aleksander Hinnost Petseri Peetri koguduse õpetaja ja 1935. aastast 1928. aastal valminud Laura, nüüd Venemaa territooriumile jääva kiriku hooldajaõpetaja, lisaks oli ta Petseri garnisoni õpetaja. Õiendanud 1934 keskkooli usuõpetaja kutseeksami, andis ta usuõpetuse tunde Petseri ja Võru gümnaasiumides.
24. septembrist 1941 sai Hinnost Võru koguduse õpetaja, aastatel 1940–1944 oli ta Võru praostkonna abipraost. 1944 siirdus Hinno Tallinnasse alul sooviga jätkata Oleviste kirikus, kuid emigreerus Saksamaale.

Kauge ja lähedane
Geislingenis (1946–1949) tegutses Hinno kirikuõpetaja ja usuõpetuse õpetajana. Siirdus 1949 Ameerika Ühendriikidesse, kus oli New Yorgi Pauluse (1949–1981) ja Los Angelese (1955–1966) hooldajaõpetaja ning juhatas 1954–1981 praostina USA I praostkonda, kuhu kuulub 10 kogudust. Ta oli Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu liige ja E.E.L.K. assessor 1964–1976. Tta esindas meie kirikut mitmel Luterliku Maailmaliidu ja Kirikute Maailmanõukogu konverentsil.
Sellesse perioodi jääb Aleksander Hinno aktiivne tegevus kirjamehena. Juba Saksamaal tegutses ta Kirikulehe toimetajana ja avaldas 1948 raamatu «Palvusi noortele» ja mälestusteraamatu «Koduvärav».
Ameerikas sai temast praostkonna ajakirja Oma Kirik toimetaja, 1978 ilmus trükist 114 lauluga kogu «Vaimulikud laulud». Ka oli ta 1970ndatel aastatel E.E.L.K. lauluraamatukomisjoni esimees. KLPRst leiab näiteks Hinnolt laulu nr 267 «Arm on kandnud läbi elu».
Pärast abikaasa Alide surma (1985) abiellus Hinno 1987 Helmi Nordmaniga. Akadeemiliselt kuulus Hinno korp! Ugalasse.
Enne surma 24. veebruaril 1992 kirjutas Aleksander Hinno luuletuse «Mull’ surma kutse tuli», millega tahakski lõpetada ülevaate austatud ja armastatud õpetaja eluloost:
Mull’ surma kutse tuli
ja kustus elukiir,
käsk lahkuda nii vali,
mu elul pandi piir.
Ma Isa käsul astun
maailmast välja nüüd
ja mureteedelt laskun,
kus lunast’ud mu süüd.

Rita Pokk

Artikkel ilmunud ajalehes "Eesti Kirik" nr 13 2004