Johannes Hiiemetsa 100. sünniaastapäeva tähistamisel Väike-Maarjas kandis praegune kirikuõpetaja Ahto Mäe ette Johannes Hiiemetsa jutluse.

“Kes siis moodustavad selle kurja maailma?” küsis õpetaja Hiiemets aastakümnete eest oma koguduselt.

Ja vastas: “Oleme ise osa sellest. Oleme osa maailmast, kus ei taheta armastada, küll aga vihata, ja sellepärast on õnnetu meie olevik.”

“Miks on killustatud perekond, seltskond, terve rahvas? Puudub ühine mõte ja tahe,” arutles Hiiemets enne Teist maailmasõda. Võinuks need sõnad lausuda samahästi ka täna.

Kommunistlikes vaadetes süüdistatud, aga kommunismivastasuse eest 1941. aastal arreteeritud ja järgmisel aastal Kirovi vanglas surnud Johannes Hiiemets jäi lõpuni oma usuliste veendumuste juurde.

“Ta on jäänud oma ütlustele lõpuni truuks - et oli usuvabaduse kaotamise vastu,” ütles Johannes Hiiemetsa tütar Tiiu Pihlak, üks imekombel 1944. aastal põgenikelaevalt Moero pääsenuist.

Isa elujuhina nimetas ta põhimõtet - ärge tehke oma ligimesele seda, mida ei taha, et teile tehtaks.

Jooksupoisist teoloogiks

16-aastaselt ise end ülal pidama hakanud noormehe kujunemislugu iseloomustab visadus: õppimine nii jooksupoisi kui ka arhiivitöötaja ameti kõrvalt, kuni avanesid uksed Tartu ülikooli. Esialgu majandust õppinud, kuid aasta pärast teoloogiale pühendunud tudeng nägi kitsikust ja nälga, otsis tunniandmisvõimalusi ja kirjutas palvekirju toetuste saamiseks.

Prooviaasta Palamusel selja taga, tuli Johannes Hiiemets 1929. aastal Väike-Maarjasse usu- ja ajalooõpetajaks ning teda mäletatakse õpilaste poolt armastatud pedagoogina.

Detsembris 1929 esitas ta palve loa saamiseks kandideerida Väike-Maarja kirikuõpetajaks. Luba tuli, hääletus oli edukas, ametivande andis ta 8. märtsil 1930 ja järgmisel päeval ka ordineeriti.

Huvi tema introduktsiooni-jumalateenistuse vastu oli nii suur, et Väike-Maarjasse vooris kokku kogu ümbruskonna rahvas.

Suhtumine õpetaja Hiiemetsa kujunes vastuoluliseks. Noorem põlvkond pooldas, vanem rahvas oli vastu. 1936. aastal palus ta end ajutiselt mõnda teise kogudusse üle viia. Vahetust tehti Rõuge kirikuõpetajaga.

“Ta polnud nii kauge ja kõrge kui saksa soost õpetajad. Johannes Hiiemets oli esimene eesti soost kirikuõpetaja Väike-Maarjas,” rääkis Väike-Maarja muuseumi juhataja Ene Ruubel.

Õpetaja Hiiemetsa korraldatud vaimulikule laulupäevale kogunes 20 laulukoori ja neli pasunakoori lähemalt ja kaugemalt.

Õige vaim suletöös

Johannes Hiiemetsa tähtpäeval tema kirjanduspärandit käsitledes kõneles õpetaja Ahto Mäe 1935. aastal Hiiemetsa sulest ilmunud teosest “Augustinus” lähtuvalt pühakutest ja märtritest. “Pühak on püha inimene, kes valib alati parema talle antud võimalustest,” nimetas Mäe ja meenutas Virumaa arvukaid paiku Väike-Maarjast Simuna ja Kadrinani, mis on saanud nime pühakute järgi.

Kokku ilmutas Johannes Hiiemets seitse raamatut usuajaloost. 1935. aastal ilmunud “Augustinusele” järgnesid 1937. aastal “Cyprianus: kirikuisa ja märter” ja “Franciscus Assisist: vendluse kuulutaja”.

“1930. aastad oli vaimuliku kirjanduse tõusuaeg. Üks olulisemaid autoreid oli Johannes Hiiemets,” ütles Väike-Maarja vallaraamatukogu juhataja Irma Raatma.

1939. aastal ilmus “Suurte usuvõitlejate” sarjas “Martin Luther: elu ja võitlus”. Johannes Hiiemets võttis teoses lahti seletada ka lauakõne tsitaadi: “Kes ei armasta laulu, naisi ja veiniga kaetud lauda - see on lollina elanud ja lollina läheb ka hauda.”

Aastatel 1994 - 1995 ilmusid neist teostest uustrükid.

Hiiemetsa usuteoste ilukirjanduslikumasse poolde kuuluvad vennastekoguduse liikumist kajastavad “Taeva Jaan: lugu Vana-Roosa prohvetist” aastast 1937, romaan “Õige vaim” aastast 1939 ja 1940. aastal viimasena “Õpetaja Quandti rasked päevad: peatükk kodumaa kirikuloost”. Teoste aluseks on ajaloolised isikud.

“Neid raamatuid on huvitav, hea ja kerge lugeda,” iseloomustas kolme teost Väike-Maarja turismikorraldaja Ellu Moisa. “Autor ei mõista hukka ega kiida, ta jutustab, kuidas tegelikult oli.”

“Johannes Hiiemetsa nimi oli kaua aega täiesti unustatud,” tähendas Irma Raatma. “Teda teadsid vaid vanemad kirikuringkonna inimesed. Vene ajal ei tohtinudki teada.”

Ene Ruubeli sõnul kogus põhimaterjali muuseumi kodu-uurija Eduard Leppik. Ühe albumi tõi muuseumile Johannes Hiiemetsa kunagise õpilase Elli Tikkari poeg.

“Suuremat uurimist seni ei olnud, kuni Johannes Hiiemetsa venna lapselaps Kadri Olesk kirjutas temast aastal 2002 Tartu ülikooli usuteaduskonna bakalaureusetöö,” rääkis Ene Ruubel, kuidas sünnisajandi künnisel sai avatud ühe Väike-Maarja suure mehe lugu.

Inna Grünfeldt

Ilmunud "Virumaa Tetajas" 22.01.2005