Vastuolude kütkeist priiks saamata

Täna, 22. septembril on meil põhjust meenutada kirikuõpetaja Aleksander Ellerit – tema sünnist möödub täpselt 100 aastat.
Sündinud esimesel sügispäeval 1904 Viru maakonnas Simuna kihelkonnas Salla vallas taluperemehe Jaak ja Ell Elleri neljanda ja ühtlasi noorima lapsena, on ta ellu kaasa pärinud kaks vastandlikku poolust.

Juurte mõjust
Tema isa, päritolult mulk, oli Virumaale elama asunud vaid mõni aasta enne Aleksandri sündi. Oma elulookirjelduses konsistooriumile kirjutab Aleksander Eller, et tema arengus on kaks äärmust: mulkide jonnipärane edasipüüdlikkus ja virulase loidus ning ükskõiksus.
Küll ütleb ta, et tema «sünnikoha inimeste vooruseks on siiski suurem usklikkus ja kalduvus enam müstikasse, kui on seda leida praktilisemate mulkide juures, kes sel ajal olid enam majandusmehed».
Oma lapsepõlvest meenutab Eller, et nende kodu asus suure tee lähedal ja oli alati hädasolijaile avatud. Usklikel vanematel oli tavaks suurtel pühadel hobused ette rakendada ja igale kohalikule vanainimesele söögipakike viia. Isa Jaak, keda Vanakõrtsi mulgiks kutsuti, öelnud ikka: «Näe, Jumal andis niipalju meile leiba, et üle jääb ja kuidas ei peaks siis meie mitte neile andma, kes puudust tunnevad!»

Karjast kooliteele
Vallatu ja isemeelne poisike alustas oma töömehekarjääri nagu enamus teisi tol ajal karjapoisina, kuni 13aastasena hakkas õppima Simuna kihelkonnakoolis, aasta pärast aga Tartus Treffneri Gümnaasiumis. Ka siia jäi Aleksander vaid üheks aastaks – unistus oli minna merekooli, mis aga lühinägelikkuse tõttu unistuseks jäigi.
Olude sunnil jätkas ta õpinguid Tartu Õhtuses Gümnaasiumis, mille lõpetas 1926 ja samal sügisel astus ta Tartu ülikooli usuteaduskonda. Kuigi mulgi jonn sunnib teda aeg-ajalt end kokku võtma ja eksameid sooritama, venib stuudium 1937. aastani.
Tulevane kirikuõpetaja esitab endale kahtleva küsimuse: «Kas ma aga kõlban sellise kõrge kutse jaoks, kas ma küllalt selleks arenenud, küllalt hää, küllalt kõlbeline olen, seda ma ei tea, ega ei julgegi otsustada?!»
28. augustil 1937 laulatatakse Aleksander Eller Narva Peetri kirikus Helga Rinderbergiga, perre sünnib kolm last (Ants 1938, Anu 1943, Ene 1944).

Sobilik maakogudusse
Ta sooritab vajalikud eksamid ja läbib prooviaasta Narva Aleksandri koguduses praost Jakob Jalajase juures. Praost Jalajase konsistooriumile esitatud hinnangust loeme: «Kogu selle aja kestel ta on osutanud suurt hoolsust ja usinust ametiasjus. Allakirjutanule näib, et ta kõnetunnis inimesi liig alandlikult kohtleb, otsegu tahaks neilt andestust paluda oma olemasolu pärast. Jutlustes ja piiblitundides kajastus tema sügavusklik hing. Kõike kokku võttes võiks öelda: prooviaasta kandidaat A. Eller oma keskpäraste annete ja võimetega sobiks väikese maakoguduse hingekarjaseks.»
26. detsembril 1938 ordineeriti Aleksander Eller Tallinna Toomkirikus Narva-Alutaguse praostkonna vikaarõpetajaks. 1939. aastast hakkab Aleksander Eller teenima Pühajõe koguduses õp Jaak Variku isikliku adjunktina, siis korraldajaõpetajana ja 1940. a novembrist koguduseõpetajana.

Pühajõelt Tartuni
Saabunud oli Pühajõe koguduse lühike õitseaeg: 1939 kogudus iseseisvus, Jõhvi kogudusest tuli üle 511 inimest. Tasapisi tuli aga langus: kirik muutus uuesti Jõhvi abikirikuks kuni suleti 1967. (Kirik taaspühitseti 23. juunil 1990.) Ka õpetaja Elleri aeg koguduses jäi lühikeseks. Juba 15. detsembrist 1941 teenib ta Koeru koguduses, kuhu jääb aastani 1950, mil Usukultusasjade Nõukogu volinik vallandab ta teenistusest.
Edasi järgneb Järva-Jaani (1946–1947) ja Äksi (1950–1951), siis Laiuse õpetaja koht õige mitmeks aastaks (1953–1965). Mis koguduses neil aastail sündis, ei tea. Kas lööb õpetajas välja tema kahepalgeline loomus, mis teda terve elu on kimbutanud, aga tööaastad Laiusel lõpetab konsistooriumi otsus tagandada õpetaja Eller õpetaja ametikohalt «omavolilise kohalt lahkumise ja koguduse teenimise hooletusse jätmise pärast».
1970 määratakse Eller emerituuri, kuid ta tegutseb veel pool aastat Tartu Pauluse koguduses abiõpetajana. Aleksander Eller sureb 5. veebruaril 1987.

Rita Pokk

Ilmund ajalehes "Eesti Kirik" september 2004