27. juulil 2005 möödus 100 aastat Aleksander Abeli sünnist.
Aleksander Johannes sündis Jaan ja Miina Abeli peres Laanemetsa vallas Koikkülas Männike talus tollasel Võrumaal (praegu Valgamaa). Lisaks temale sündis perre veel kaks tütart.
Ta õppis Laanemetsa valla- ja Hargla kihelkonnakoolis, plaanides kooliõpetajaks saada, asus õppima 1921 Võru Õpetajate Seminari, ent lahkus järgmisel aastal kehva tervise tõttu. Samal sügisel jätkas ta õpinguid kodule lähemas Valga Poeglaste Gümnaasiumis, mille humanitaarharu lõpetas 1926.
Edasi siirdus ta Tartu Ülikooli valides erialaks teoloogia teaduskonna. Tema valikut põhjendas ajaleht Uus Virulane 1934. aastal järgmiselt: «Kõige vaimlise, eriti aga usu vastu omas erakordse huvi juba lapsena. Pidas näiteks vanemate kodust äraolles omaette jutlusi, omas veidi unistava, juurdleva iseloomu ja otsustas siirduda usualale juba õpilaspäevil keskkoolis.»
Ülikooli ajal oktoobris 1929 laulatati ta endise kooliõe, nüüdse fakulteedikaaslase Ella Tabaga, nende perre sündis kolm last: Anu (1930), Enn-Vello (1935) ja Tiina (1937). Õpingud lõpetas Abel sügisel 1931 ja oli prooviaastal Paides õpetaja G. Perli ja lühikest aega Kadrinas G. Beermanni, hilisema Viru praosti juures. Samaaegselt oli ta Paides ühisgümnaasiumis ja linna algkoolis usuõpetaja.
Sooritanud aprillis 1932 vajalikud eksamid, ordineeris piiskop Jakob Kukk Abeli 30. oktoobril samal aastal Tallinna Toomkirikus Järva praostkonna vikaarõpetajaks. Omal soovil vabastatakse ta antud kohalt – ilmselt on tal tahtmine olla oma koguduse peal. Juba 29. mail 1932 oli Rakvere Pauluse koguduse täiskogu teinud otsuse kutsuda oma õpetajaks Aleksander Abeli.
• jaanuaril 1934 andis konsistoorium selleks ka oma kinnituse ja 28. oktoober oli lõpuks Rakveres pidulik päev: kolmeks päevaks saabus sinna koos abikaasaga piiskop H. B. Rahamägi. Põhjus ei olnud aga ainult õnnistamistalituses.
Abel oli olnud Pauluse koguduse õpetaja kohta vastu võttes julge mees ja omas kindlasti tugevat usku endasse ja kogudusse – nii kinnitab tolleaegne ajaleht. Abel oli loobunud muretumat elu pakkuvast Kaarma ja Tallinna Pauluse koguduse kohast ega kohkunud rängast tööst Rakveres, kus Kolmainu koguduse «köstrisõda» oli lõppenud sellega, et osa liikmeid oli kogudusest lahku löönud ja asutanud uue eestimeelsema koguduse. Teenistusi peeti ajutises kirikus, uus kirikuhoone alles kerkis. (Kirikut ehitati 1936–40, 1950ndatel muudeti see võimlaks.)
Nii oli piiskopil uue õpetaja ametisseõnnistamise kõrval lahendada ka kahe koguduse vahel kestev vaen. Pidanud koguduses juba kolm aastat jutlusi, oli «veendunud rahvuslasena ja rahva hinge mõistjana just tema tõttu iga aastaga ikka enam ja enam on kasvanud kogudusele poolehoid ja seda eriti noorsoo ja intelligentsi arvel», kirjutas ajaleht noorest õpetajast.
Aleksander Abel jäi Rakvere Pauluse kogudusse kümneks aastaks, õpetajakohustuste kõrvalt andis ta tunde kohalikes koolides ja täitis perekonnaseisuametniku rolli. Ta lahkus Rakverest omal soovil ja siirdus Tartu, asudes märtsi alul Maarja koguduse palvel õpetajaks (õpetaja A. Vooremaa oli mõrvatud ja kirik põletatud), poole aasta pärast, septembris 1944 määrati ta Lääne praosti käsutusse, aga see jäi vaid sissekandeks teenistusraamatusse.
Ees seisis lahkumine, mida ta viis aastat hiljem Saksamaal meenutades on lootnud, et see oleks kord jällenägemine vabal Eesti kodumaal. Temast oli saanud eestlaste kirikuelu korraldaja ja õpetaja Saksamaal kuni asumiseni USAsse 1950.
Ameerikas asus ta tööle vabrikusse, aga usuelu oli südame külge kasvanud ja nii teenis ta töö kõrvalt oma kaasmaalasi: 1954–71 Cleveland-Ohio ja 1962–71 Buffalo Pauluse kogudust ning oli USA Esimese Praostkonna abipraost. Südamelähedane oli talle noortetöö, eriti pühapäeva- ja eesti täienduskoolides, kus ta igati abiks oli.
A. Abel oli usin looma ka vaimulikku lauluvara, temalt on ilmunud mitu kogumikku vaimulikke laule ja luuletusi. Laulus «Mu igatsus kord otsis õnnemaad» ütleb ta: «Mu igatsus kord otsis õnnemaad,/ üht õitsvat randa teel./ Nüüd küsib: millal võõrsilt koju saad?/ Laev kaldast kaugel veel?/ Siin aja rahutuses/ Vaim väsitanud end./ Kord viimses ahastuses/ Nii katkeb elulend.»
Loodetud jällenägemist vabal kodumaal tema jaoks ei saabunud: 7. novembril 1971 suri ta Ameerikas, teda jäid leinama abikaasa Ella, tütar perega Ameerikas ja teised lähedased Kodu-Eestis.
Rita Pokk
Ilmunud ajalehes “Eesti Kirik” august 2005