UUEKS AASTAKS
Nüüd jääb usk, lootus ja armastus, need
Oleme astunud taas uude
aastasse ja nagu iga uue päeva, uue
nädala ja uue aasta alguses, nii ka täna seisame vastamisi tundmatuga ja
küsime, mi-da peaks ta meile tooma.
On kauniks
kombeks aasta esimesil päevil anda edasi häid soove oma kaaslastele ja
meelsasti võtame neid ka ise vastu, ent seda, mida aasta meile tõeliselt sülle
puistab – olgu siis õnne ja rõõmu, muret või valu – seda võime kogeda alles
päevade möödumisel. Kuigi meie ei tea, mida toob homne päev, järgnev aasta,
siis teame ometi seda, et tulevikule võime vastu minna alati rõõmsalt ja
julgelt, kui Jumala annina on meie südameisse istutatud usk, lootus ja
armastus.
Usu jõust on palju kõneldud ja seda mitte asjatult. Jeesus ütles: “Usk on see võimus, mis maailma on ära võitnud.” Või jälle: “Kui teil oleks usku ka sinepiivakese võrra, siis võiksite mägesid nihutada.” Usk on jõud, mille abil meie ehitame ja loome. Kas ehitaja suudaks kanda kive kokku, kui tal puuduks usk oma käte jõusse? Kas oleks kangrul huvi põimida lõngu kan-gasse, kui ta ei usuks oma kätetööna valmivat kaunist kangast? Ja lõpuks, kas meil jätkuks julgust astuda oma igapäevaste askelduste ja ettevõtete juurde, kui meil puudub usk õnnestumisse ja edukaisse tagajärgedesse. Usk on edu pandiks, sest usk teeb tugevaks, annab jõudu. Jõust aga tuleneb edu nagu kartusest ja hirmust ebaõnnestumine. Sellepärast olgu uue aasta hommikul meie tulevikku suunatud pilk täis usku ja julgust!
Aga kust ammutame meie seda
salajõudu, mis teeb meid tugevaks ja kannab läbi kõigist eluraskustest, kust
võtta sellist usku?Küsigem neilt, kes meid on kasvatanud, kelle elupäevad olid
palju raskemad ja kelle iga-päevane leib muredega pooleks. Kui palju usku oli
nende südameis ning lootus tuleviku õnnepäevile pani neid kive ja kände veeretama
ning raies-mikke puhastama. Nemad pidasid vastu, sest nemad teadsid õnnistuste
allikat ja kas meie – nende lapsed – tohime olla nõrgemad. On tõsiasi, et
taevas pole alati selge, ei ole meile meelepärased kõik päevad. Kuid me teame,
ei päikese mõjujõudu ei suuda vähendada pilved ja tema kiirgus ning soojus jääb
samaks ka pärast tormi ja äikest. Kui elu rasketel tundidel
Kui
südant piinab valu, siis heida põlvili
ja Isa kätte elu nii usu täiesti.
Kõik
mured Tema ette siis kanna palveväes,
nii
iga valumõte Sul kustub südames.
Isa ei jäta oma lapsi maha. Kindlalt uskudes Tema abisse ka elu raske-mail hetkedel, võime julgelt astuda uude aastasse, nii nagu igasse uude päevagi tedmisega, et meie teel seisab alati ootamatu abi. Usk, see on vaimne jõud, mis kandub meie kõigile eluavaldustele ja tegudele. Apostel Jaakobus ütleb: “Kui usk töötab koos tegudega, siis saab ta just tegudest täiuslikuks.” Sellepärast olgu iga meie töö ja tegevus seotud usuga ja usku jätkugu meil ka palve jõusse.
Usu algpõhjus
ja olemus on Jumala tunnetamine inimhinges. Kui meie päev päeva kõrval elame
selles tunnetamises ja laseme jumalikul jõul endas elada, siis ei jää meisse
ruumi kartusele ega murele, vaid me astume hom-sele päevale vastu lootuses.
Kui ema oma
väikest last rinnale surub, siis mõtleb ta lootuses tule-vikule, et sealt võiks
õnn vastu naeratada tema armsale.
Kui noored
leiavad ühise tee, siis kannab neid lootus kaunile ja viljakale elule – elule
täis üksmeelt ja armastust.
Haige inimene – kas ei kanna ta endas lootust paranemisele! Ja kas ei veereta meiegi oma
muresid Jumalale lootuses Tema tõotuste täitumisele! Nii oleme igal sammul
seotud lootusega.
Võtkem kord
inimeselt usk ja lootus ning vaadakem, mis jääb temast järele? Kas me oma
naabruses näeme vähe neid elu kõrvalteedele kal-dunuid, kellel matka siht on
silmist kadunud. Kõik on mõttetu ja tühi ning hinges peituvat igatsusjanu rõõmu
ja õnne järele püütakse kustutada hetke-listes joovastustes, arvates, et
tõeline rõõm seisnebki lõbutsemises ja nau-dingutes. Kas see aga ehib teda,
teeb teda kauniks ja tugevaks ning tõeliselt rõõmsaks? Kild killu järel laastab
see inimese vaimse ja sageli ka füüsilise jõu ning alles liiga hilja märgatakse
oma nurjunud elukäiku. Küll süüdis-tatakse siis rasket saatust, halbu
eluseltsilisi ja suuri muresid ning kannatusi, mis on inimesele peale pandud.
Ikka tahame meie kõige halva põhjusi otsida väljaspoolt, vigu näha teiste
juures. Aga kõigepealt peab inimene oma hinge iseenesele avama ja küsima, kas
tema ise on olnud laitmatu? Apostel Paulus kirjutab: “Ei ole, kes õige on, ei
ühteainustki.” (Room.3,10.) Ja sama
avatult peame seisma Jumala ees ning vastama, kas Tema ususeeme on võinud meie
hinges idaneda ning lootusevili kasvada.
Ei, sest ei
saa olla kõikumist seal, kus valitseb usk, ega nurjumist neil, kes kannavad
lootust. Ei saa mured ja rasked katsumused maha suruda inimest, kes oma lootuse
paneb Jumalale, sest ta teab, et ka kannatused saavad lootuse ja usk teeb
südame rõõmsaks.
Soome
kirjanik, akadeemik Mika Valtari jutustab ühes oma teoses mehest, kes kaotas
elus kõik – oma lähedased inimesed, maise vara ja õnne – ja alles siis, kui ta
oli oma Issanda ette põrmu langenud, siis sirgus temast uus inimene, tugevam ja õnnelikum kui enne.
Ja ta tunnistas, et alles kõike kaotades õppis ta tundma tõelist õnne ja rõõmu,
sest õppis tundma Jumalat, kes oskas hinge ühendada lootuse, usu ja
armastusega.
Meile kõigile
on Issanda sõna: “Olge rõõmsad lootuses, kannatlikud ahastuses, püsivad
palves.” (Room.12,12.)
Nõnda astugem
ka uue aasta teele lootuses, et suur Looja kannab meid üle kõigist raskustest
ja murepäevadest.
Henn Unt
HENN UNT (1903-1986)
Lapsepõlv
ja noorusaastad.
Hermann Everti poeg Unt nägi ilmavalgust 29. märtsil
1903 Koorkülas, Helme kihelkonnas Valgamaal. Temal, pere noorimal lapsel, oli
kolm ven-da ja kaks õde. Pere kaotas ema, kui Hermann oli nelja-aastane.
Viie-aastasena tuli asuda tööle, nimelt seakarja. See töö looduse rüpes oli
oma-jagu huvitavgi. Võis laulu lasta nii valjusti kui jaksas. Selle peale oli
vanem õde kurjustanud, et kui Hermann nii kõva häälega karjub, siis pere ei
koolitagi teda arstiks. Küllap oli isa selliseid tulevikuväljavaateid
noori-male pojale soovinud. Veelgi hiljem, juba päris karjapoisina, oli ta
metsas ehitanud kantsli, kust loomadele jutlusi pidas. Mõjutuseks oli muidugi
kirikus kuuldu. Tädipoeg, karjakaaslane, olnud siis pahane oma madalama –
köstriameti pärast. Sellised olid laste mängud, milles ometi tõetera tugevasti
sees oli.
Kui ta Tõrvas kooliteed
käima hakkas, oli isa juba kirikumõisa rentnik Helmes. Nende väike majake asus
kirikupargi ääres. Pargi ja maja vahel oli väike tiik. Juhtum lapsepõlvest
tiigil oli tema arvates määrava tähtsusega. Kord, ulpides lauatükkidest
kokkulöödud parvel, kukkus ta vette. Õn-netuseks ei osanud aga poiss veel
ujuda. Samal hetkel hakkas kostma kiri-kutornist kellahelin. Ka täiskasvanuna
oli ta veendunud, et see aitas ta veest välja ning määras kogu edasise elutee.
Tõrva Gümnaasiumis, mille I lennu
lõpetajaks ta sai, võimaldas õppida vaid vanema venna abistamine talutöödes,
sest eakal isal ei olnud enam jaksu poja koolitamiseks. Nii kulusidki
gümnaasiumiõpilase kodused tunnid põllul adrakurgi hoides või kõike muud
toimetades, mis ühes talus ette tuli. Selline füüsiline töökool andis
oskused ja vastupidavuse kogu eluks.
See ei kahandanud vaimseid võimeid ning huvisid, mille sekka kuulusid ka
kahtlemata loomuomane kõneanne ja hea kirjanduse nautimine. Ka oli looja talle
kaasa pannud joonistamisande, mida ta usinasti kasutada võttis. Peale
gümnaasiumit tekkis isegi küsimus, kas mitte kunst ei peaks olema edasiõppimise
suunaks. Ülikoolipäevil valmis autoportree
Juba gümnaasiumipõlves tuli tal ekspromt
esineda kõnega ühes pulmas mõrsja tanutamise tseremoonial, sest õiget tanutajat
ei olnud lihtsalt kohal. Tema aga osutus seltskonna arvates kohalolijaist kõige
haritumaks, sest tol ajal jõudsid maalt gümnaasiumisse vaid vähesed! Kogenud
perenaiste näpunäidete järgi sai toimetus teoks ja kõne kuulsaks, nii et teda
hiljemgi mõnikord kõnet pidama kutsuti.
Et kodust rahalist toetust loota ei
olnud, võimaldas Tartu Ülikooli Usu-teaduskonnas õppimist vaid enda teenitud
sissetulek. Nii kulgesidki üli-õpilasaastad vahedumisi tööga. Aastale Tartus
järgnes aasta kooli-õpetajaametis Türil. Suviti sõitis ta aga jalgrattal
Helmest Viljandisse, et võtta laulutunde ühe pimeda lauluõpetaja juures. Küllap
tuli see soov armastusest laulu ja muusika vastu. Poisikesepõlves oli ta
mänginud suu-pilli. Ometi oli laulutundidest kasu hilisemas elus, sest
kõnepidamisel oli vajalik õige hingamine.
Algasid tööaastad pastorina
Pastor Unt valiti
teenima Kullamaa kogudust Läänemaal. Seal töötades möödus 15 aastat. Abikaasaks
sai kolleeg Türi päevilt. 10 aastat lastetut abielu viis siiski lahutuseni,
vaatamata imikueas kasutütre lapsendamisele. See oli väga raske löök. Ometi
olid aastad Kullamaal täis rahuldust pak-kuvat tööd valitud ametis. Ta pälvis
rahva usalduse ja lugupidamise. Sageli tuli teenida kolme kogudust üheaegselt,
sest esimese Eesti Vabariigi aegne Läänemaa oli vaene ja ka kultuuriliselt
mahajäänud seisus. Ei suudetud igas koguduses kirikuõpetajat palgal pidada.
Kogudustevahelised vahemaad olid rohkem kui 18 km. Peamiseks pastori
liiklusvahendiks oli jalgratas soo-jemal ajal, talvel aga hobune. Väga porisel
ajal tuli ette isegi ratsasõitu. 1940. aastal õnnestus laenu abil osta
sõiduauto, mille aga pärast uue võimu kehtestamist omastas Haapsalu
Täitevkomitee.
Kullamaa perioodi langes ka nimede
eestistamise laine. Seda protseduuri läbiviiva ametnikuna pidi eeskuju näitama
ka pastor Unt ning tema eesnimeks sai Henn.
Kullamaa kogudusel oli ka maavaldus, mis
tahtis harimist. Henn Unt tegi selleks kõvasti füüsilist tööd. Vahetanud
pastoritalaari kodusemate tööriiete vastu, oli tal ikka käes vikat, reha või
labidas – need talumehele igiomased abilised.
Sõja-aastatel leidis Kullamaal Henn Undi
juures peavarju hea tuttav, laulupedagoog Linda Saul perekonnaga. Tema
juhtnöörid hääle kasutamise ja õige hingamise osas nii kõnes kui ka laulus olid
pastorile kui suures osas häälega töötavale inimesele hindamatud. Henn Undi
hääl oli kandev ja hääldus veatu veel kõrges vanuseski. Linda Sauli näpunäidete
järgi sai ravi-tud ka häälepaelte kahjustus pärast vangipõlve.
Uue riigikorra kehtestamine tõi Henn
Undile kaasa otsuse vahetada töökoht. Tolleaegne piiskopi asetäitja August Pähn
pakkus talle Tallinna Kaarli kogudust, kuid sai resoluutse vastuse: “Ma olen maamees ja tahan suvel käia
paljajalu õues!” Siis saigi töö- ja
elupaigaks Viljandi – üks Eestimaa maalilisemaid linnu. Väikese Jaani (endise
saksa) koguduse pastori elukoht – pastoraat – asus mäenõlval, kus aed langes
terrassidena alla orgu. Vastas kõrgusid lossimäed. Kõik tõotas uue õnneliku elu
algust, mida ei suutnud heidutada sõjajärgse aja igapäevaraskused, näiteks
toidupuudus ja ostutšekid. Henn Unt kohtus inimesega, kes sai südame-ähedaseks.
Koos veedeti kauneid tunde looduse rüpes mägedes ning paa-diga järvel. Abielu
registreeriti septembrikuus Tallinnas, laulatustalituse viis 5. oktoobril 1946
läbi piiskop August Pähn Jaani kirikus Viljandis. Kuigi abikaasa Hilja oleks
võinud töötada pedagoogina, ei saanud ta töö-kohta, sest oli abielus pastoriga.
Sama saatust kogesid paljud kiriku-õpetajate naised, näiteks inglise keele
õpetaja Asta Kuurme Põltsamaal, pastor Viksi muusikaõpetajast abikaasa Kolga-Jaanis.
Jaani kirikus oli väga hea orel. Hilja Undi sõnul see imeline pill mängis lausa
ise! Kuid Viljandi muusikud ei saanud sellel üle ühe korra mängida, sest
järgmisel päeval esitas teadagi kes ultimaatumi: kas kirik või töökoht. Hilja
Unt asus para-tamatult täitma organisti ülesandeid. Istuda orelipingile oli
olnud ka tema ammune unistus, sest vajalikud oskused olid ju olemas.
Ka Viljandi väike Jaani kogudus võttis
uue pastori kiiresti omaks. Kirik oli rahvast täis igal pühapäeval. Pärast Viljandi
maakonna praosti Helme kirikuõpetaja Uustali arreteerimist tuli Henn Undil
asuda praosti kohuse-täitjaks. Jumalateenistusi ning muid talitusi oli
rohkesti. Henn ja Hilja Unt olid kui õnnelikud looduslapsed keset kaunist
ümbrust. Elu oli imeline, kuid kõuepilved kogunesid ja muutusid salamisi üha
ähvardavamaks. KGB hakkas Hilja Unti
“kohtumistele” kutsuma. Kuna Hilja raskekujuline radikuliit, mis saadud sõja
ajal põllutöödel venda abistades, teda aeg-ajalt liikumisvõimetuna maha surus,
võimaldas ka neist kutsetest keelduda, siis seda usuti. Hakati kutsuma Henn
Unti. Küsiti, kes külas käivad ja mida nad “uuest” korrast räägivad. See oli
aeg, kus tuli teha valik: kas reeta või ohverdada ennast.
1949. aasta alguses ootas perekond Unt
neljandat kuud esimese lapse sündi. Tavaks olid saanud õhtused jalutuskäigud.
9. veebruari õhtupoolikul läks Hilja jalutama koos sõbrannaga, sest pastor
Undil oli käsil tõlketöö vene keelest. Ta tõlkis parasjagu Lev Tolstoid
raamatust “Vene kirjanike mõtteid Jumalast”, kui saabus 3 võimuesindajat
eesotsas vene ohvitseriga. Järgnes läbiotsimine ja teatud kirjavara
konfiskeerimine, Kullamaa kogu-duse ajalugu ning pere külalisteraamat seal
hulgas. Hilja Undi koju-jõudmise ajal kirjutati üles mööblit. Henn Unt
arreteeriti.
Aastad võõrvõimu vangina
Vang viidi Tallinna
Pagari tänavale, kuhu ta jäi kuueks kuuks. Arreteerimise tegelik põhjus oli
muidugi Eestis vägivallatseva võõrvõimu soov vabaneda veel ühest eestimeelsest
pastorist, kellele kuulus rahva suur poolehoid. Ettekäändeks sai aga
naeruväärne süüdistus: ameerika salaluures osalemine. Sellekohane viide
“pigistati välja” ühelt varemarreteeritult, kes oli olnud Viljandis perekond
Undi külaline. Kuigi hiljem kogus vale-tunnistuse andja julgust ja loobus
öeldust, ei saanud alati eksimatu võim tunnistada end seekord eksinuks. Võim
oskas ju süüks keerata ka nor-maalse inimese tavapärase aususe.
Kullamaalt oli üks Moskva Ülemnõukogu
saadik teatanud, et Henn Undi kohta ei ütle seal küll keegi ühtegi halba sõna.
Arreteerimise põhjuse otsimist jätkati hoolega. Henn Unt oli olnud ERÜ – Eesti
Rahva Ühisabi – esimees. See ühing asutati sõja ajal mobiliseeritute
perekondade abis-tamiseks. Aga see oli saksa okupatsiooni aegne organisatsioon!
Leiti ka ühe sõjaaegse jõulujutluse tekst, milles leidus lause, et jõuluvalgus
paistab ka Kirovi vanglas ning Siberi vangilaagrites. Kuna need argumendid ei
andnud põhjust nõuda karistust kohtu kaudu, siis määras Moskva “troika” Henn
Undile 10 aastat vabadusekaotust. See oli aeg, kui enamusele mõisteti 25 + 5!
Pärast kuus kuud kestnud öiseid
ülekuulamisi Pagari tänava kurikuulsas majas viidi vang üle Patareisse. Kui
karistus oli määratud, anti võimalus abikaasaga kohtumiseks. Varem oli Hilja
Unt, elades Tallinnas õe pere-konnas, saanud edasi anda vaid toidupakikesi.
Kohtumine leidis aset nii, et külastajad – peamiselt naised – seisid ühel pool
metallvõrku ja teisel pool, umbes 1,5 m kaugusel, seisid vangid. Kahe
leeri vahel jalutas valvur, tänu
kellele sai võimalikuks väike heategu – vahepeal sündinud poeg Reinu
ristimisfoto näitamine isale.
Pikk ja kauakestev teekond viis vangi
Kazahstani, kus Džezkazgani lähistel olid suured vasekaevandused. Maa-alune töö
mürgises keskkonnas oli surmav. Kuid saatus oli varunud Henn Undi elule veel
palju aastaid. Kopsupõletikujärgselt sai ta maapealsetele töödele, mis
säästiski elu. Kuigi vangilaagri peaaegu olematud elutingimused ja
inimorganismile energiat mitte andev toit olid kõik, mis üldse olemas olid,
tuli teha rasket füüsilist tööd. Kõige
kurnavam oli muidugi vagunite laadimine. Ehitati ka maju, kus pottsepatöö vajas
juba oskusi ning veidi loomingulist lähenemistki.
1952. aastal õnnestus mõnel vapral
naisel, nende seas ka Hilja Undil, ette võtta teekond Kazahstani, et külastada oma
kinnipeetavaid abikaasasid. Henn Unt oli sellel ajal juba vabakäiguvang ning
töötas markšeiderina (ÕS: mäe-tööstuslike
mõõtmiste spetsialist). Sealset kuumust talus ta üllatavalt hästi. Oma
vangielu üle ta ei kurtnud ega kaevanud, vaid tunnetas hoopiski enda
vajalikkust seal, kus mehed kippusid sageli murduma. See oli professionaalne
pastori hingejõud, mis, hoolimata isiklikest piinadest, kandis hoolt ikka
teiste eest. Oma elukutse tõttu tuli tal kõik kirikupühad mööda saata
kartseris, mis tegelikult näitas ju võimu hirmu inimhinge võimsuse ees.
Koduigatsus ja vangipõlve kibedus
inspireerisid kirja panema luuleridu. Nii ongi sellest ajas pärit hulk
luuletusi tööst, loodusest, tunnetest. Samuti inspireeris võõra maa loodus,
millel on küll igal laiuskraadil oma ilu ja võlu, joonistama. Hilja Undi 35.
sünnipäeva tähistas kaustik, mille ühel leheküljel luuleread ja teisel
joonistus. Vangide leidlikkus leiutas joonistamiseks tindipliiatsi puru
niisutamisest saadud lillakat värvi. Muud ju lihtsalt ei olnudki olemas!
Kuigi Stalini surm vallandas
amnestialaine riigis, ei laienenud see ometi Henn Undi karistusajale. Küll aga
sai tema ise hakkama sellega, et töötas oma 10 karistusaastat täis 7 aastaga!
Kalli kodumaa pinda puudutas Henn Undi
jalg Kiltsi raudteejaamas 1956. aasta aprillikuus. Seal jõudis ta taas oma pere
juurde, kus ootasid ees seitsmeaastane poeg Rein ja abikaasa Hilja. See oli
kohtumine ja tutvumine pojaga, millegi lõpp ja millegi algus ühteaegu. See oli
sündmus, mis korvas talutud kannatused. Kuigi ees ootasid uued eluraskused, ei
olnud need ometi võrreldavad möödunuga.
Suurim rõõm ootas perekond Unti ees 1958.
aastal, kui sündis teine poeg. Nüüd sai Henn Unt segamatult nautida isarõõme ja
pisipoega igal hetkel kätele võtta. Eero kasvaski kas isa süles, tema jalgratta
esiistmel, kelgul või käekõrval.
Loomulikult ootas ees töö, normaalse
inimese normaalne töö. Henn Unt soovis kohe tööle asuda. Jälle hakkas inimese
soove suunama võimu julm käsi ja inimene pidi oma soovid sättima võimule
sobivasse voolusängi. Võimule ei sobinud (loe: võim kartis) lubada eksvangi
riigipiirile liiga lähedale. Nii keelduti elamisloa andmisest Pärnusse.
Kuigi väike Eesti oli ja on ju tervenisti
piiriäärne riik, sobis võimule siiski pärispiirist veidi kaugemal asuv Kadrina,
mis oma suurusele vaatamata tollel ajal kandis küla staatust. Absoluutne
kasusaaja oli Kadrina, saades kolmeks aastakümneks suurepärase pastori,
suurepärase inimese ja perekonna elu- ning tööpaigaks.
Elu- ja tööaastad Kadrinas
1. juunist 1956 asus Henn Unt teenima Kadrina kogudust. Perekond
järgnes aasta lõpus. Elupaigaks sai rohkem kui kahekümneks aastaks Koidu tänav
9, mis koguduse asjaajamise seisukohalt oli küll kirikust kaugel. Alles 1977.
aastal õnnestus kogudusel osta maja kalmistu vahetus läheduses.
Loomupärane kohanemisvõime ja andumus oma
elukutsele lasksid uuel kirikuõpetajal kiiresti sisse elada koguduse ellu
Kadrinas. Olid siin ju eel-nevalt võimust võtnud teatud intriigid, mis olid
sundinud ametist lahkuma pastor Viise. Kahjuks leidub kõikjal inimesi, kes
saavad oma vaimutoidu intriigitsemisest. Nii hakkasid ka uue pastori vastu
suunatud kaebekirjad rändama Tallinna. Suureks toeks sai peapiiskop Jaan
Kiivit, kes soovitas neile lihtsalt tähelepanu mitte pöörata. Siis tuli Henn Undi juurde vanem naisterahvas, kes oli
igal pühapäeval kirikupingis istunud, pihtima ja an-deks paluma, et oli
kaebekirjad valmis meisterdanud. Ta oli järele andnud mõne inimese mõjutustele
selles suunas. Saatuse tahtel said hiljem neist inimestest uue pastori
austajad, kui olid teda lähemalt tundma õppinud.
Kadrina
koguduse uut pastorit ootas
tööpaigana ees lagunev kirik. Kivikiriku ehitusaja on ajaloolased paigutanud
XV
sajandisse. XX sajandi keskpaigas olid kirikusisesed puitosad hallitusseenest
tugevasti kahjustunud. Altariruumi
põrand kõikus nii tugevasti, et oli ohtlik peale astuda. Algas igasuvine
kiriku remontimine.
Pastor Undi esimeste tööaastate jookul
Kadrinas tehti sees- ja väljaspool kirikut nii palju parandus- ja
korrastustöid, et nende loetelust saaks pika ni-mekirja. Pisemate kõrval võeti
ette ka töid, mille kasutegur ulatub tänapäeva ja kaugele tulevikkugi. Elekter
oli esmakordselt kirikusse sisse viidud küll 1922. aastal, kuid vajas
korrastamist ja täiustamist. Puit-konstruktsioonide väljavahetamiseks tuli
materjal metsas langetada ja siis saeveskis laudadeks-prussideks saagida. Vaja
läks palju abilisi ja palju koguduse raha. Eestöötegijaks oli ikka Henn Unt.
Tema pani käed külge puutööst pastelltoonides värvide segamiseni. Kiriku katuse
uuendamiseks telliti Avinurmest 148 tuhat katusepilbast. Teadagi ei ole
pilpakatus pikaealine. 10,7 tonni lupja kaevati maasse, et aasta pärast
valgendada välisseinad.
Tuntud ajaloolase Villem Raami juhendamisel
toimusid restaureerimistööd kiriku sees. Puhastati altarivõlvimaalingud, mis
olid leitud lubja ja krohvi alt juba 1922. aastal. Krohvipinna alt vabastati
sam-maste vuugid. Kunstimuuseumi restauraator Erik Põld puhastas kaks nädalat
vahtrapuust krutsifiksi – Kristuse kuju ristipuul – mis on pea sama vana kui kirikki, olles sellel ajal Kadrinas
perekond Undi võõrustada. See kuju oli paksu lubjakorraga üle võõbatud
arvatavasti 1953. aasta remondi ajal.
Kadrina kiriku tornikiiver oli purustatud
saksa suurtükimürsust, sest tornis oli asunud punaväe vaatluspunkt. 6. augustil
1941, kui rindejoon Kadrinasse oli jõudnud, süütasid punaväelased kiriku torni.
Et sõjajärgsed aastad olid igati rasked igas eluolu aspektis, ei olnud
tornikiivri taastamine esmatähtis. Nii oligi torn kaetud lameda katusega. Henn
Unt püstitas aga esmapilgul hulljulgena tundunud eesmärgi taastada tornikiiver
oma ajaloolises ilus ja suuruses. Raha kogusid annetustena koguduse usinad
liikmed. 1967. aasta kevadtorm lammutaski vana katuse ja töö, mis ei kulgenud
viperusteta, võis alata. Tugev julge noormees, kes üksinda töö ette võttis,
püstitas sõrestiku pisut viltu. Kuna sügis lähenes, tulid appi Restaureerimise
Valitsuse insenerid isiklikult. Senitehtu lammutati, meister-noormees jäeti abitööliseks
ning torn valmis õigeks ajaks.
7. oktoobril 1967 pandi
tornikiiver püsti. Omaette sündmuseks oli risti äratoomine Tallinnast, sest
kullatud rist koos muna ja alustoruga oli üle 6 meetri pikk.
Autole tuli see asetada nii, et ei tekiks
kriimustusi. Rist ja muna ulatusid ettepoole autokabiini. Läbi Tallinna sõites
tekitas see veos rahva seas suurt imestust. Kadrina kiriku väline ja sisemine
ilu võidutsesid jälle! Pingeline aeg röövis peaaegu Henn Undi tervise. Tekkisid
tasakaaluhäired. Aegamööda pinge siiski langes ja tervis taastus.
Kiriku seinaäärsed mullavallid
likvideeriti ning kõikjal laius silmailuks muruvaip. Pastor Arnold Friedrich
Johann Knüpfferi, kes oli Kadrinas teeninud aastatel 1800-1843, sepisristiga
tähistatud haud kiriku peasissekäigu kõrval tasandati ja muudeti
ligipääsetavaks. 1969. aastal toodi Tallinnast tornikell. Peagi tuli pilpakatus
asendada eterniidiga. Ikka töötas Henn Unt ja ikka leidus palju vabatahtlikke
abilisi nii koguduse liikmete hulgast kui ka kaugemaltki. Pastori asjaajamise
asjalikkus ning töökus olid edu pandiks. Henn Unt hindas kõrgelt koguduse
juhatuse esimeeste Aleksander Kastemäe, August Kreutzvaldi ja Arnold Kastemäe
teeneid.
Kirikuõpetaja põhitöö ei seisnenud
kaugeltki koguduse majan-dusküsimuste lahendamises. Tavapärased
jumalateenistused, armulauad, ristimistalitused, leeriõpetus, laulatused,
muldasängitamised – see oli igapäevane ja loomulik, vaatamata sellele, kas
õpetaja oli füüsilisest tööst väsinud või mitte. Juba tööleasumise aastal andis
ta kõikjale teada, et tema külastab meeleldi vanu inimesi kodudes, sest kõigil
pole ju võimalik kirikusse tulla. Tema arvates suhtusid (ja nii on tänapäevalgi!)
noored vanadesse tihti hoolimatult või kartsid tülitada pastorit kojukutsega.
Kui Henn Unt teatas, et vanade inimeste kodudes armulauale võtmine toimub
tasuta ning ka sõidukulude eest pole vaja maksta, tõusis järsult armulauale
võetute arv. Peagi kahekordistus koguduse liikmete arv.
Et Henn Unt oli hinge karjane sõna
otseses tähenduses, näitab tema hoolitsus iga inimese eest, tema mure kogu
ühiskonna käekäigu pärast. Juba 1960. aastal avaldab ta mõtteid, et alkoholil
on inimese üle laastav mõju, et paljud noored on sattunud sellesse pahesse ega
ole võimelised enam enesele aru andma. Paljud abielud on alkoholi poolt
lõhutud. Isegi algkooliõpilased tarvitavad avalikult alkoholi. Jõululaupäeval
tuli üks neist kirikust välja kanda, kuna hakkas seal oksendama. Alkoholi
kaasabil satutakse ka kuritegelikule teele.
Kuigi N.Liidu tingimustes oli “kirik
riigist lahutatud”, sekkus riik päris loomulikult kiriku ettevõtmistesse.
Kõigeks tuli hankida luba või kooskõlastus. Kiriklikke surnuaiapühasid lubati
läbi viia hilissuveti. Henn Unt leidis tee kirikutegevuse elavdamiseks. Hakati
pidulikult tähistama
Kogudus oli avatud nii sisse- kui ka
väljapoole. Pastor Unt käis teenimas jumalateenistustel Eestimaa teistes
kirikutes. Kadrina kogudus hakkas mitmesuguste tähtpäevade puhul kutsuma
külalisi. 1960. aastal toimus siin Järvamaa praostkonna sinod. Osalejate seas
olid kõik praostkonna õpetajad koos abikaasadega ja peapiiskop Jaan Kiivit.
Andunud loodussõbrana korraldas Henn Unt külalistele ka meie kauni Neeruti
looduse nautimise, kuigi liiklusvahendiks oli vaid veoauto, mille veokastis
istepingid. Edaspidi leidus ikka põhjust külaliste kutsumiseks, olid selleks
siis koguduse või pastoriga seotud tähtpäevad. 1976. aastal tähistati koguduse
745. aastapäeva ning Henn Undi 20 aasta täitumist Kadrina pastorina. Kadrinasse
leidsid tee ka kõik neil aegadel ametis olnud peapiiskopid.
5. septembril
1965 peeti esmakordselt kuldleeri. Sellest sai ilus traditsioon pikkadeks
aastateks. Soliidses eas koguduseliikmed, kellel möödus noorusaja leeriõpetusest
50 aastat, said veelkord õnnistatud. Ka peeti lugu kaunist kombest käia
õnnitlemas koguduse kõrges vanuses liikmeid nende sünnipäevadel. Vanim neist
jõudis 103. eluaastasse.
Kadrina koguduse majanduselus sai 1977.
aastal teoks otsustav samm. Sai võimalikuks kogudusele oma maja ostmine
aadressil Tapa tee 5. Väga sobivaks osutus maja asukoht – otse kalmistu kõrval.
Ruumikas majas leidus kohta nii pastori eluruumideks kui ka koguduse kantselei
sisse-seadmiseks. Kõik vajas muidugi remonti. Kadrina kogudusele omaselt leidus
palju vabatahtlikke abilisi. Vaatamata soliidsele vanusele olid Henn Undi käed
tööd täis. Ei osanud ta jõude olla oma elupäevade lõpuni. Küttepuid lõhkus ta
ikka ise. Viimsel elusügisel rõõmustas ta, et jõudis peenramaa õigeaegselt üles
kaevata, ja seda 83. eluaastal!
9 viimast tööaastat kandis Henn Unt
Järvamaa praosti töökoormat. Sellele oli eelnenud abipraosti amet. Tuli sageli
sõita esinema Eestimaa erinevatesse kirikutesse.
Henn Unt lõi müüdi, nagu ei mindakski pastori ametist pensionile
n ö väljateenitud puhkusepäevi pidama, vaid ollakse aktiivselt tööl elu lõpuni.
Selline oli tema soov. Sama kaua pidas ta lugu ka oma harrastustest, mis olid
alguse saanud küll juba noorpõlves. Tema vitaalsuse üks võtmetest peitus
loodusläheduses, igakülgses loodusest lugupidamises ning ar-mastuses. Perekond
Unt oli üks esimesi, kes kohe pärast Kadinasse asumist ühines Eesti
Looduskaitse Seltsi kohaliku sektsiooniga. Viibiti väga sageli kaunis Neeruti
looduses, kus enamasti ka korrastustöid tehti. Ta oli väga hea ravimtaimede
tundja ja ka usin koguja, kes oma teadmisi meelsasti teistelegi jagas. Perekond Unt oli hea kirjanduse austaja ja
nautija. Hilja ja Henn Unt võtsid osa Raamatuühingu Kadrina a/o, mis loodi
1974. aasta sügisel, tööst.
Nii mõneski Kadrina kodus on tänaseni
hoolega hoitud Henn Undi joonistusi, mis kunagi autorilt kingituseks saadud.
Need on kaunid looduspildid, mille loomine tal jälle päevakorda tõusis, kui oli
aeg pojale joonistamiskunsti saladusi õpetada.
Henn Undi lahutamatu kaaslane oli huumor.
Ikka oli tema näol aval naeratus ja silmis lahke, sageli ka kelmikas pilk. Nii
mõnigi nali oli seotud tema perekonnanimega. Suurimaks rõõmuks küpse ea
päevadel olid lapselapsed, kellega koos-olemieks jäi peret väga hoidva ja
armastava vanaisa aeg siiski lühikeseks.
Et usu tagakiusamise ja naeruvääristamise
ajal kulges Kadrina koguduse elu normaalselt, oli suuresti Henn Undi
isikupäraselt vaoshoitud ja targa toimetamise/koguduse teenimise tulemus ja
teene. Vaimult rikka inimesena said selle paistet kogeda paljud, kellel oli õnn
viibida tema lähedal.
Nii loomulikult ja
lihtsalt, kui ta oli elanud, toimus ka tema lahkumine siit maisest ilmast. Ta
tunnetas oma päevade pikkust ja teadis, et kord see lõpeb. 1986. aasta
oktoobrikuu viimase pühapäeva jumalateenistused pidas ta nii Kadrinas kui ka
Ilumäel. Järgmisel päeval oli ta juba Tallinnas arstide hoole all. Kuigi
operatsiooni tulemusena selgus, et Rakvere arsti diagnoos ei leidnud kinnitust,
hääbus jõud südames siiski pikkamisi. Süda seiskus laupäeval, 22. novembril
1986. Järgmisel päeval, surnute mälestuspühal, sai kogudus oma õpetaja
surmateate.
Tema elu oli kulgenud Jumala juhtimisel
kooskõlas iseenda, oma koguduse ja kaasinimestega. Ta oli jaganud teistele
seda, mida oli antud tema hinge rikkuseks ja jagamiseks. Tema elu kreedo oli
laulusalmis, mida armastas ta üle kõige:
Näed sa teisi nutmas ,ära
mine sa
nendest
külmalt mööda , kuula hoolega!
Ehk üks väike sõna
armastuse väes
trööstida
võib seda, kellel silmad vees.
PÕUA AJAL
Henn Unt
Hallrüüne, tühjusest haigutav maa
tinana õlule vaotab.
Liiv. Ümbrus siin elava laibana
nukrust vaid laiali laotab.
Kui hullunu keerutab
tuulispask,
ta pilvile tugipuid
rajab.
All maakide aitades
leiduv vask
nii kärsitult kaevureid
vajab.
Raudtorne tondina sirutand käe
ring tuimusest tukkuvaid müüre.
Sääl, üle kuumusest kõrbenud mäe
näeb lahjunud kaameli küüre.
Stepp. Alasti kooritud
söödaraal
on hulkumas kitsede
kari.
Ja karjus kannul kui
iidsuse maal –
eit ratsutab eeslil kui
vari.
Suvel
1954
Henn Unt
Kuu kahvatu jälgimas liikujaid teel,
neid, kodu kel kusagil kaugel.
Töökohani palju on astuda veel,
kui higi ju võidutseb laugel.
Päev lisandub päevale
aegade vöös,
ööl puhkuseks anda ei
mahti.
Kuuvalgel kui vaimud
kõik kibedas töös,
on pinget, et unest
saaks lahti.
Jäänd seltsiks vaid kõrguses tähtede ilm
ja varjud on lahkuma visad.
Taas koidu eel puhkama jääda võib silm,
seks laagri teel sammu veel lisad.
Saab selgeks siin
kuningas Taaveti hüüd
“Kas ööd on veel palju,
mu valvur?”
ja sellele lisandub
sundjate püüd,
et enam teeks väsinud
kaevur.
Suvel 1950
FOTOD PEREARHIIVIST JA ERAKOGUDEST
KUJUNDUS JA KÜLJENDUS: THR Neeruti Seltsi Toimetised, A-523, Kadrina 2003