EELK
Esilehele Kirikutelehele
Tagasi kirikutelehele
Pühalepa kirik
Välisvaade


Pühalepa esidiakon ja märter Laurentsiusele pühendatud kirik ehitati arvatavasti 13. sajandi III veerandil (võlviti tõenäoliselt sajandi lõpus) ja on vanim Hiiumaa jumalakodade seas. Peamiselt maakivist ehitatud kirikut, mis algselt oli tornita ja koosnes ühelöövilisest pikihoonest ning koorist koos lõpmikuga, on aegade jooksul muudetud ja täiendatud. Ordu rajatisena oli jumalakoda kavandatud täitma ka kaitseülesandeid, omades eraldatud redupaika koori võlvipealsel. Pikihoone kõrged võlvid hävisid Liivi sõjas (1575), mil sõjalist tähendust omanud jumalakoda sai tugevasti kannatada. Kirik taastati madalamana kui varem, ristvõlviga võlviti uuesti üksnes kooriruum, ennistati võidukaar, senisele väga avarale lääneportaalile lisandus portaal pikihoone lõunaküljel. Kolm aastakümmet hiljem pandi alus kellatornile, millele 1770 aastal lisati kaks uut korrust ning 1874 anti praegune kuju ning krooniti pseudogooti telkkiivriga. Kogu kirikuhoone pseudogooti vaimus ümberehitus kestis aastatel 1860-1863. Nüüd lisati kirikumüüridele taas mõnevõrra kõrgust, pikihoone ja koor viidi ühise katuse alla, ruum kaeti peegellaega. Mitte ainult ei avardatud olemasolevaid aknaid, vaid need raiuti nüüd ka seni akendeta põhjaküljesse. Teravkaareline kõrge pseudogooti aken hakkas idast valgustama ka koorilõpmikku, samasse stiili kujundati ka lääneportaal.

Üheksa aastakümmet hiljem läks Pühalepa kogudus ja pühakoda nõukogude võimu kätte. Kirikust sai 1951. aastal ETKVLi ladu, seejärel jäi ehitusmälestisena kaitstav hoone aastateks seisma laguneva ja paljaksrüüstatuna, kuni uue aja tulles sai võimalikuks koguduse taastulek oma kirikusse, restaureerimistööd ning Pühalepa kiriku taaspühitsemine Jumala kojaks 1993. aastal.

Sellist kivikantslit kui Pühalepas ei ole üheski teises Eestimaa kirikus. Võibolla telliti ta ligi paarkümmend aastat varasema, kivist korpuse ja puutrepiga Käina kantsli eeskujul (hävinud). 1636. aastal raius Pühalepa kantsli skulptuurid - Kristus (Salvator Mundi), apostlid Siimon ja Jaakobus noorem, ornamentika ja tekstitahvlid Pühakirja salmidega (Lk. 2., Jesaja 40, Joh. 8) dolomiidist välja 17. sajandi I poolel Haapsalus tegutsenud, peale Eesti ka Rootsisse töötanud silmapaistev varabarokiajastu kiviraidur Joachim Winter. See, kes kantslikorpuse raskust oma turjal kannab on evangelist Markus, käes raamat, jalge juures lõvi. Joachim Winterilt on Pühalepa kirikus veel teinegi töö - hauaplaat, millesse kaarja kaksiknishi alla raiutud lebama puhvpükstes härrasmehe ja tema abikaasa figuurid.

Eesti Kunstimuuseumi keskaegse kunsti ekspositsioonis Tallinna Nigulistes võib näha Pühalepa kirikusse kuuluvat, aastatega 1460-1470 dateeritavat kappaltarit, mille keskosas paiknev puidust, kunagi polükroomne nikerdkompositsioon on kujutanud Jeesuslast (figuur kadunud) oma ema Maarjaga ja vanaema Annaga (nn. kolmekordne püha Anna). Seda kunstitööd peetakse tuntud tisleri ja nikerdaja Clawes Sittowi teadaolevate teoste seas parimaks.

Mõnedes meie pühakodadest on säilinud suuri valgevasest kohrutatud barokseid seinalühtreid. Pühalepa kirikuski on selline 17. sajandist alles. Veelgi vanem, hiliskeskaegne kohrutustöö on ligi poolemeetrise läbimõõduga ristimisvaagen.



Pühalepp tähendab ühte vana puud, kus enne vanal ajal jumalad kummartadi ja kuhu kõik Lääne maa rahvas kord aastas tulnud Jumalad kummardama, praegu on selle koha peal Pühaleppa kirik.

Saksad pääle selle kui nad Hiiumaa rahva olivad ümber ristind, tahtsivad esimest kirikud ehitada ühe kõrgema koha peale Hiiusaare Ida poole külge. Aga maa rahvas päris ei sallind et kirik saaks ehitud sest nad teadsivad väga hästi, et neis kohtades kus kirikud said ehitud rahvas päris orjadeks saivat. Sellepärast siis mis päeval üles sai ehitud lõhuti öösel maha. Seda pidasivad aga Saksad nõia kunstiks ehk vanapagana teoks. Ehk küll Saksad vahid pannid, aga selle peale vaatamata sai ikka maha lõhutud (vahid olivad maa päris rahvas). Arvates et Jumal seda ei taha, võtsivad nad nõuks kirikud teise koha peale ehitada mis Jumala meele pärast saaks olema. Võeti kaks valged härga. Panti ikkesse pahempidi ja rakentadi vankri ette, kus ehitus kivi koorem peal oli ja saadeti ilma juhita teele. Härjad läksid 9 1/2 versta maad Hiidlaste püha paika hiie lepikusse, kus üks suur püha lepp kasvas. Härjad läind teine teiselt poolt puud nõnda, et vanker puu taha kinni jäi. Saksad tullid kaugelt järele; arvasivad selle koha Jumala meele pärast olevad ja hakkasivad kiriku ehitusega peale. Hiidlased ei puutund teda nüüd enam, sellepärast et see paik neil ka püha oli ja võtsivad risti usku täielikult vastu. Nõnda on praegusele Pühaleppa kirik ja nimi saanud.

Eesti Kirjandusmuuseum. EKS 29, 6/7 < Hiiu. Üleskirjutanud M. Pehka kapten G. Õngu käest 1908. aastal



Kui Pühaleppa kirikut tehti, siis lõhuti öösi laiali, mis päeval tehti. Õpetaja pannud 2 musta härga igesse ja nurgakivi peale. Kus praegu kirik, seal oli 2 leppa - pyhad lepad, sellepärast kiriku nimi Pühalepa kirik. Vana Senkpus reekis et kirikul on kolm nime: Anna k., Laurentsi k. ja Pyhalepa k. Anna oli Mariie ema. Laurents on põletaja. Punased ristid kirikus on selle mälestuseks, et usk on meile tulnud verevalamisega. Enne oli kirikus kujusid. Kujud olid paganuse kujud. Kantsli jalas on koer, mees seljas. Kui rahvas oli pävistid, siis koer oli nende jumal, mees seljas on pali preester.

Eesti Kirjandusmuuseum. ERA II 1, 506/7 (7) - Pyhalepa. Üles kirjutanud Paul Ariste Anna Friedi käest (78), Pühalepa Suuremõisas 1928. aastal

Koostanud Sirje Simson
05.2002

Tagasi kirikutelehele

Lehe algusesse
EELK esilehele Deutsch English Eesti Sisukord Lisa kiri! Uudised pikemalt